Operaator Ivar Heinmaa: maailmas pole paika, kuhu ma tagasi ei läheks. Igal pool on oma põnevusmomendid.

Rindeoperaator Ivar Heinmaa on käinud lugematutes sõja-, kriisi- ja katastroofikolletes. Aga ka kuutel olümpiamängudel ning kümnetes ja kümnetes maailma riikides ja piirkondades, peamiselt põhjanaabrite televisioonile. Pea 150 riiki külastanud Heinmaa sõnul pole olemas paika, kuhu mingi hinna eest tagasi ei läheks, sest ka kõige hullemana tunduvas kohas on omad põnevusmomendid.

Teeme seda intervjuud 23. augustil, mis on väga mitmetähenduslik päev Eestile. Molotov-Ribbentropi pakti ja Balti keti aastapäev, äsja oli taasiseseisvumispäev. Kas ja mida see päev teile sümboliseerib?

Ennekõike on see seotud taasiseseisvumisega. Töötasin toona Rein Karemäe firmas Maurum. See oli Nõukogude Liidu ja Soome teine ühisfirma. Olin just juulis 1991 käinud USAs erivajadustega sportlaste olümpiat kajastamas, Minneapolises. Toona üks väliseestlaste pere ütles mulle, et “mis sa sinna tagasi lähed, jää parem siia. Mis sa ikka Nõukogude Liitu lähed, sel pole ju mõtet.”

Tulin tagasi ja mõtlesingi minna, kümneaastane viisa oli olemas. Ostsin isegi lennupiletid ära.

Siis aga saabus 20. august. Hommikul veel magasin, kui helistas Urmas Reitelmann Maurumist ja küsis, et kas ma olen uudiseid kuulnud – Moskvas on riigipööre, asi läheb ilmselt täiega hulluks. Ning ühtlasi küsis, et kas mul Rootsi viisa on olemas ja ütles: “tule linna, ostame õhtuks laevapiletid ja sõidame Rootsi ära, igaks juhuks.”

Läksin siis Maurumisse, kus aga Rein Karemäe ütles, et õhtul tuleb siia kaks rühma Soome ajakirjanikke, üks Lätti ja teine jääb Eestisse. Mina pidin Lätti minema, kuna olin just 1991. aasta jaanuaris Riias käinud, kui Nõukogude miilitsa eriüksus OMON Riias siseministeeriumi ründas.

Soomlaste kohale jõudes laekus info, et soomukite kolonn Pihkvast on Tallinna suunas teel ning otsustasime selle ära oodata ja Lätti järgmisel päeval minna. Sõitsime soomukile kuskile Vaida kanti vastu, filmisime neid ja läksime Teletorni juurde veel ka.

Öösel oli Ülemnõukogu võtnud vastu Eesti iseseisvumist taastava otsuse, meie hakkasime hommikul algse plaani järgi Lätti sõitma ning piiril saime juba ka politseilt info, et putš on läbi kukkunud. Riias käisime filmimas kohalikku raadiomaja, kus punasõdurid olid kõik lindid välja kiskunud ja mööda tuba laiali puistanud, aga ise juba lahkunud muidugi.

Pärast kui telerist vaatasin ja uudistes räägiti, et [toonane Vene NFSV Ülemnõukogu esimees] Boriss Jeltsin tunnustas 21. augustil Eesti iseseisvust, läks ikka silm märjaks.

Kuidas te tavaliselt Ukrainasse reisite?

Seal sisuliselt kaks võimalust – lendad Poola ja siis sealt edasi Lvivi või Kiievisse. Aga selle Varssavi-Kiiev rongiga ma pole kordagi sõitnud, kuna sinna ei ole võimalik pileteid osta. Seetõttu tuleb bussile istuda, mis viib nii 16-18 tunniga Kiievisse.

Riigisiseselt aga olen seal väga palju rongiga sõitnud. Harkiv, Odessa, Lviv. Ka sõja alguses, kui Odessat ja Harkivi pommitati, rongid pidevalt töötasid ja väljusid ka õigeaegselt, mis on kõige kummalisem.

Eestis teame teid valdavalt kui rindeoperaatorit, olgu sealtsamast Ukrainast või ka Tšetšeeniast ja kust kõikjalt mujalt. Aga tegelikult enamuse osa ajast reisite operaatorina ju muudel eemärkidel?

Jaa, üsna palju reisin ringi spordi suurvõistlustega seonduvalt, lisaks Soome rahvusringhäälingus nende “Välisilma” saatele. Sel suvel tegime veel Kanal2 tarbeks Ukrainas Täistunni erisaate, käisime veel ka Roald Johannsoniga Araabia Ühendemiraatides, Dominikaanis ning Turks & Caicosel. Lisaks Keili Sükijaineniga sügisel algav uus sari, mille raames käisime Šveitsis, Prantsusmaal ja Dubais.

Äsja lõppesid Pariisi olümpiamängud, mis olid teile kuues kord olümpial operaatorina olla. Kuidas seekordne olümpia oli?

Olen Pariisis varem 10-12 korda ja linn ses mõttes hästi teada. Aga mängudel meeldis see, et inimesi oli vähem kui tavaliselt – paljud, kel võimalust, olid linnast lahkunud.

Mulle meeldisid võistluspaigad – rannavolle Eiffeli torni juures, vibulaskmine majesteetliku Invaliidide Kodu ees, vehklemissaal Grand Palais’s ja kõik muud, väga kihvtilt oli kogu linn ära kasutatud. 

Mul oli ka mitu Soome kolleegi, kes on väga paljudel olümpiatel käinud, kes mainisid – varem oli OM-i korraldamise etaloniks London 2012, aga nüüd Pariis ei jäänud ka üldse alla.

Kui paljusid riike kokku külastanud olete?

Tänase seisuga 147, juurde tuleb väga visalt. Käin ju ikka ja jälle samades kohtades, nii et uusi väga ei lisandu.

Millisesse kohta meelsasti alati tagasi läheks, olgu see tööga seoses või puhkusele?

Töö pealt meeldis mulle väga Boliivia. Kuuba ka alati, sealsed inimesed, arhitektuur ja selline chill olek jätab kustumatu mulje – viis korda olen seal käinud. Küll aga on see vaesus seal kohutav, raske ettegi kujutada. Toon näite – hakkasime sinna minema, võtsin mikrofonidele mõned patareid kaasa, mitte eriti suure varuga, kuna neid saab ju igalt poolt osta. Aga Kuubas polnud neid üldse saada ja et mul oli vaid üks varupakk kaasas, pidin kogu aeg mikrofoni välja lülitama, et kaks nädalat seal vastu pidada.

Filmimise koha pealt meeldib ka Afganistan väga. See on just pildiliselt jube äge – pruunid toonid, õhus lendlev tolm, inimeste näod.

Nii palju reisinuna, kas on mõni seik kohe kuidagi eriliselt mällu süübinud?

Kindlasti esimene Tšetšeenia sõda 1995. aastal. Kohe esimesel päeval, kui Dagestanist taksoga 80 kilomeetri kaugusel asuvasse Groznõisse sõitsime, siis linnale lähenedes hakkasid paistma tohutud suitsupilved ning kaugusest kostis kõmin. Möödusime ühest tabamuse saanud gaasitorust, kus gaas heleda leegiga põles ning kõrval ilutses silt tekstiga ” “Добро пожаловать в ад!” ehk “Tere tulemast põrgusse!”.

Olime Groznõis nädal aega, seejärel sõitsin Moskvasse. Võtsin õhtul hotellitoas ühe Bloody Mary ning mõtlesin endamisi: “kuradi hea, et ma sealt eluga tulema sain, sinna küll tagasi ei lähe.”.

See oli reedel, pühapäeval oli saade Soomes eetris ning juba esmaspäeval helises telefon, teises otsas üks soomlane. Ta olla vaadanud möödundõhtust saadet ning küsis: tahaks ka Groznõisse minna, mis sa arvad, kui läheks kolmapäeval uuesti. Korra kaalusin, siis vastasin jaatavalt. Kokkuvõttes käisin seal 15 korda…

Kas mõni selline koht ka on, kuhu ilma mõjuva põhjuseta kohe üldse ei tahaks tagasi minna?

Ma ütleks, et kõikidel kohtadel on omad põnevusmomendid ka sees.

Kunagi küll Albaania oli selline koht, kus väga ei meeldinud. Olin seal operaatorina Kosovo konflikti ajal, kui põgenikud tulid üle Albaania piiri oma traktoritega ja meid saadeti siis seda kajastama. Olin seal mägedes asuvas väikeses piiripealses külas 5 nädalat järjest. See oli kevadine aeg, vahepeal sadas veel, kõik kohad olid pruuni löga täis. Kohalikud pätid röövisid kohaletulnud välisajakirjanikke – näiteks Jaapani meeskonnalt ei võetud mitte terve bussitäis tehnikat ära, vaid ka riided ning lõpuks kingad ka ning jäeti sinna aluspükste väel.

Aga kui ma hiljem Albaanias olen paar korda käinud, siis olen juba vaadanud, et siin on ka üsna okei olla.

Kui palju üldse töö kõrvalt puhkusereisideks aega jääb ning mille järgi siis sihtkohtade valik käib?

Paar korda aastas ikka proovin selleks võimaluse leida. Ja eks sihtkohta vaatame elukaaslase eelistuste järgi rohkem.

Kas te niimoodi ka saate reisida, et ei vaata uude kohta sattudes, mis kaadri siit saaks? Et lihtsalt vaataks ringi?

Ausalt öeldes ei saagi. Tihtipeale on nii, et kui ma lähen kuskile kohvikusse, siis esimese asjana vaatan – vat siit saaks hea kaadri, paneks inimese sinna istuma, sealt tuleb valgus jne.

Intervjuu ilmub Rail Baltica ajalehes, kui palju selle projektiga kursis olete?

Üheltpoolt nii palju kui uudistest loen, aga ka tööga seoses, kui soomlased on sellest lugusid teinud. Ja eks soomlased väga ootavad seda, et ei peaks lendama, tuleksid laevaga siia ning siis sõidaks kuhuiganes, kas Riiga-Vilniusesse või suisa Berliini välja.

Aga te ise, kui raudtee valmis saab, kuhu esimese reisi sellega teeksite – kas naabrite juurde Riiga-Vilniusesse või kaugemale?

Kaugemale ikka, Berliini arvan. Väga mõnus linn.