Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius kirjutab, et tartlastel pole mõtet muretseda Rail Balticu pärast, sest ülikoolilinna ühendused Tallinnaga on olnud niigi prioriteetsed.
Murest murtud Tartust riigikokku valitud Peeter Laurson (IRL) kurtis (PM 18.12.13) endise rektori Alar Karise sõnadele toetudes, et Tartu Ülikooli eksistents on ohus, kuna linnal puudub kiire ühendus muu maailmaga. No nii, mõtlesin, nüüd siis ikkagi selgub tõsiasi, et Tartu lennuvälja renoveerimiseks kulutatud maksumaksja miljonid lendasi paraku tuulde!
Tartu kallilt üleslöödud õhuvärav kiratseb ja meie armsat rahvusülikooli need miljonid päästa ei suutnud? Selge, siis tuleb panustada rongiühendusele – ehk on kaugelt maalt pärit õppejõududel ja üliõpilastel hirm lendamise ees ning hoopis rongisõit sobilikum? Jälle sai hulk maksumaksja veeringuid kulutatud Tallinna-Tartu trassi nüüdisajastamiseks, nüüd kihutavad rongid Tallinnast Tartu poole kuni 120 km/h. Aga ilmselt ei peeta ka sellist kiirust piisavaks – Tartu «rahvusvaheliselt kättesaadavuse» seisukohast!
Siin astuvad mängu heade mõtete linnast võrsunud Hannes Astok (PM 10.12.13) ja Laurson veelgi põnevama salarelvaga: planeeritav kiirraudtee Tallinnast Euroopasse tuleb Eestis 108 km pikemaks venitada ja seda läbi Tartu!
Mida rohkem härrade argumente loed, seda põnevamaks lugu läheb. Astok leiab, et RB «väljavenitamine» Tartusse oleks veel suur teene Rapla-Pärnumaa inimestele. Laurson väidab koguni, et läbi Tartu üle 100 km pikema kiirraudtee ehitusmaksumus saab olema väiksem ja seetõttu on mõistlik kasutada olemasolevat Tallinna-Tartu-Valga raudteekoridori…
Nali naljaks, aga ilmselt pole need mehed Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoriaadi ja Eesti riigi tellimusel tehtud kahte uuringut Rail Balticu potentsiaali ja võimaliku paiknemise kohta läbi lugenud. Neist viimane, aastatel 2010–2011 Briti firma AECOMi tehtud uuring keskendus Rail Balticu trassi põhimõttelisele asukoha valikule ja tasuvusele. Uuringus kaaluti nelja Eestit läbivat trassi ja leiti, et kõige loogilisem ja majanduslikult mõistlikum on RB trass viia Pärnust läbi.
AECOMi uuringus on hinnatud ühe raudteekilomeetri maksumuseks 4-5 miljonit eurot. Seega läheks tartlaste «rööpmevenituse» hea mõte maksumaksjale maksma pool miljardit lisaeurot! Millise valemiga siit kokkuhoidu loota, jääb vähemalt minule saladuseks.
Südame teeb soojaks Tartu kandi meeste mure Rapla ja Pärnumaa elanike pärast. Laurson maalib meile hirmsa pildi Rail Balticu kulgemisest läbi Pärnu: see tee purustaks tuhandete inimeste elukorralduse, lõhuks nende igapäevase eluruumi, hävitaks edukaid põllumajandusettevõtteid ja loodust.
Kerkib küsimus, kas Tartu kaudu kulgev trass on kavas ehitada maa alla või kõrgele õhku postide peale. Eesti kaarti vaadates on ju selge, et raudtee Tallinnast Tartusse läbib hulga rohkem asulaid ja rebib ilmselt lõhki mitte kümnete tuhandete, vaid lausa sadade tuhandete inimeste eluruumi.
Võtame või Tartu linna enda, kus olemasolev raudteekoridor kulgeb risti läbi linnasüdame, kiskudes ligi sajatuhandese elanikkonnaga linna sisuliselt pooleks, ja võrdleme seda Pärnuga, kus olemasolev raudteekoridor vaid riivab linnapiiril Papiniidu ärikeskuste ja Raeküla väikeelamurajooni piirkonda.
Rääkimata neist kümnetest tuhandetest inimestest maal, kelle eluruumi ja looduskeskkonna rebiks lõhki jõhker kiirrong ja ilmatuma pikad kaubarongid Tallinna-Tartu-Koidula raudteel. Uskumatu, kas Tartumaalt valitud riigikogulane on tõesti nii ükskõikne oma piirkonna valijate ja looduse suhtes?
Veel selgub artikleist tõsiasi, et paljud tartlased ei ole teadlikud Tallinna-Pärnu-Riia raudteekoridorist. Teadmiseks, et Nõukogude võimu ajal renoveeriti Tallinna-Riia raudtee lootuses, et kahe tollase liiduvabariigi pealinna vahel hakkavad kunagi kihutama kiirrongid 130 km/h. Praeguseks on Pärnust Läti poole rööpmed küll üles võetud, kuid Natura-ja-toonekurepesa-vaba raudteekoridor on Tallinnast Riiga kenasti alles. Paraku on selgunud tõsiasi, et Eestis olemasolevatesse raudteede trassikoridoridesse tulevane Rail Baltic päris hästi ei sobi. Põhjusel, et kiirused on sellel planeeritud ligi kaks korda suuremad, vajab raudtee sirgeid lõike ja sujuvamaid pöörderaadiusi, mida ei paku kogupikkuses ükski Eestis olemasolev raudteekoridor. Kahjuks mitte ka Tallinna-Tartu oma.
Kuna kõigi nelja Eesti variandi puhul tuleb ikkagi rajada täiesti uusi või muuta olemasolevaid trassikoridore, oligi kõige loogilisem valida lühim tee Riiga. Lühem trass tähendab ühelt poolt ajaliselt kiiremat ühendust Euroopaga, teiselt poolt odavamat ehitus- ja ülalpidamiskulu. Mis peamine – lühim trass kahjustab kõige vähem Eesti elukeskkonda, loodust ja inimesi: üle 100 kilomeetri lühem trass poolitab vähem Eestimaa asulaid, põldusid ja metsi.
2012. aastal algas Rail Balticu planeeringuprotsess ja nagu õiges demokraatlikus riigis ikka, kerkib üles rida küsimusi ja tekib arvamuste paljus. Iseenesest on see väga hea – vaidlused tulebki ära vaielda enne, kui liipreid maha seadma hakatakse.
Tartlaste kurvastuseks ei ole Harju-, Rapla- ja Pärnumaa omavalitsused Rail Balticu kiirraudtee vastu, kuid soovivad kindlasti sõna sekka öelda raudtee asukoha asjus ja ikka põhjusel, et lõpptulemus rahuldaks raudtee äärde jäävate inimeste huve.
Usun siiralt, et pärast Tartu lennujaama, Tallinna-Tartu raudteelõigu ning tulevikus Valga-Riia raudteelõigu renoveerimist ja Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamist pole tartlastel küll muret ülikoolilinna kiirete ühendustega. Pärnakad peavad praegu leppima väljasureva lennujaama, 1+1-rajalise maantee ning raudteega, mille peal rong sõidab Tallinna ligi kaks korda aeglasemalt kui buss. Lootus on, et kui tulevikus hakkab kiirrong ikkagi peatuma Pärnus, siis jääb ka Lääne-Eestis elu püsima ja turistidel on lihtsam Pärnusse jõuda.
Lõpetuseks üks väike märkus geograafi ja majandusteadlase Edgar Kanti ekspluateerimise teemal, seda Rail Balticu võtmes. Olen alati tahtnud uskuda, et riigitüüri juures seisvad härrad-prouad seisavad kogu Eesti ühtlase ja tasakaalustatud arengu eest. Kahjuks suutis Laurson selle illusiooni minus purustada.
Kui silmapaistev TÜ õppejõud ja teadlane suutis juba eelmise sajandi esimesel poolel kirjeldada, mis arengud Eestis toimuvad, siis peaks üle poole sajandi hiljem tegutsevad poliitikud tegema kõik selleks, et Eesti Vabariik ei oleks ainult Tallinn ja Tartu (Laursoni ettekuulutuse järgi) või Tallinn (ühe tubli Pärnumaalt pärit ettevõtja ettekujutuse järgi).
Allikas: Postimees, http://arvamus.postimees.ee/2651994/romek-kosenkranius-tartu-ulikooli-paastmine