Pärnu Postimees: Rail Balticu rajajad jõudsid kabinetist metsa

Rail Balticu planeerimisel on koostöös Pärnu maavalitsuse ja kohalike valdadega trassi asukoht tulemuslikult läbi räägitud Läti piirist Pärnu linnani.

“Et siin on selge, kust raudtee kulgema hakkab, alustati Pärnumaal raudteealuse maapinna uurimist varem kui mujal Eestis,” kinnitas Rail Balticu kommunikatsiooni konsultant Liis Raadla.

Eestis ei teata veel, kuhu täpselt veavad lätlased Rail Balticu otsa põhjapiiril, kuid õhin eurorööpmed maha panna on eestlastel suur, nii et ehitusgeoloog koos puurijatega saadeti juba Häädemeeste valda teetammialust pinnast uurima.

Pinnaseuurijad rääkisid, et kuna Läti poolel pole läbirääkimised valdadega nii kiiresti kulgenud kui eestlastel lõunapiiril, ei alustanud meie maapõue uurijad pinnaseproovi aukude puurimist Läti piiripeenrast, vaid kümmekonna kilomeetri jagu sisemaal Nepste küla kandis, liikudes tasapisi Orajõe poole.

Maastikul tähendab see vaevarikast liikumist läbi madala lodumetsa, üks puurauk iga saja meetri järel, kusjuures koos seitse tonni kaaluva puurmasinaga.

Masin nagu mehitamata tank

Geodeedid on puuraukude täpsed kohad maha märkinud ning puuke ja põdrakärbseid trotsides tähistanud need punaste lipukestega. Pinnaseuurijad liiguvad nüüd visalt trassi tähistanud geodeetide jalajälgedes ja kus on püstine ritv lipukesega, sinna puurivad augu, et pinnaseproov maapinnale tõsta.

Pärnumaal maapõue uurimistöid juhatav ehitusgeoloog Priit Ilves selgitas, et puurimistega tehakse selgeks pinnase omadused, nagu liiv, savikihid.

Üles tuleb otsida tulevast raudteed ja selle juurde kuuluvaid rajatisi kandev maapõuekiht ning pinnasevee tase. Selleks puuritakse trassile kümme prooviauku igal kilomeetril.

Et euroraudtee trassi on Eestimaal pea 200 kilomeetrit, tuleb puurauke teha ligikaudu 2000. Selleks kulub osaühingul Reaalprojekt, mis Eestis seda tööd teeb, aasta.

Uurimistööd ei peatu talvekuudelgi. Töödega on kiire, sest pinnaseuuringu tulemusi vajavad raudtee projekteerijad projekteerimisbüroodes lähteandmetena.

“Kui väljas on üle 25 kraadi külma, siis küll töö seiskub, sest selline pakane kahjustab puurmasinat,” selgitas Ilves. Ometi lubas ta, et üle aasta Eestimaal trassialusesse maasse aukude puurimine ja proovide analüüsimine aega ei võta.

Puurmasin, millega pinnaseproove võetakse, on kallis ja tavainimesele pesueht imetraktor. See liigub metsas nagu mehitamata tank: manööverdab puude vahel, tonksab ninaga ette jäävat tüve, tallab käsivarrejämedused puud roomikute alla ja rühib järgmise puuraugu poole.

Puurmeister Kaljo Varimets juhib seda monstrumit kaelas kantavast puldist, kõndides kord traktori taga, siis ees või kõrval. Masin kuuletub igale sõrmeliigutusele juhtimispuldil.

“Nii on ohutu, sest masinal tuleb läbida igasuguse reljeefiga alasid,” selgitas Varimets. “Puud, mis traktor metsas maha murrab, tuleb meil hiljem juurtest lahti saagida ja traktoritee korrastada. Puuraugud ajame samuti pärast proovide võtmist kinni.”

Hea lubadus, sest puuraugud võivad olla viis ja enamgi meetrit sügavad. Need on küll nii väikese diameetriga, et seeneline sinna sisse ei mahu, aga metsa all uudistav nirk kaoks küll paapõue sügavikku, kui on nii uudishimulik, et augusuud lähemalt uurima hakkab või kellegi eest seal pagu otsib.

Maapõueuuring on algus

Masin, mis metsas müttab, on nii kallis vara, et mehed viivad igal õhtul selle sadulauto kaubakärus maailma pilkude eest varjatult metsast minema, et hommikul koos traktoriga uuesti metsa ilmuda.

Siinkohal tänasid mehed taevast, et Eestimaa metsad on sõiduteid sedavõrd täis ehitatud, et kõige kaugemagi kolka teedevõrk meenutab nõelutud sokikanda.

Seetõttu saavad mehed traktori tuua õige lähedale kohale, kus tuleb teelt lausmetsa pöörata.

Esimene lõik Rail Balticu eelistatud trassivariandist, mis Häädemeeste vallas Orajõest Nepsteni neil päevil läbi uuritakse, on ligikaudu 18 kilomeetrit pikk, uurimisauke puuritakse sellel lõigul 180.

Siis jääb minna veel umbes 182 kilomeetrit läbi metsade, rabade, asulate, üle mõnest põllust, karjamaast, hüpata üle jõgedest, ojadest ja kraavidest, jätta seljataha linnu ja alevikke, kohata heatahtlikkust, uudishimu ja inimsuhete karmust.

Üks, mis kindel: need augud puuritakse maapõue ja trassialust uuritakse.

Millal rongid eurokiirusel seal kihutama hakkavad, näitab aeg. Seda, kas nad kihutavad tulevikus Orajõe ja Nepste küla vahelisel sirgel või mõnd käänakut tehes mujalt, võivad näidatagi maapõueproovid.

Allikas: Pärnu Postimees, 17.09.2014