ERR: Reportaaž Raplamaal Rail Balticu teele jäänud kalmetest

Raplamaal Alu alevikus on juuni lõpust saati käinud vilgas, kuid ettevaatlik päästekaevamine. TÜ arheoloogid ja arheoloogiahuvilised kaevavad Alu kalmel, et leida üles kõik väärtuslik enne, kui Rail Baltic kauni viljapõllu vallutab.

Rail Balticu trassile on praegu märgitud umbes 40 kohta, kust võib veel ajaloolise väärtusega leide päevavalgele tulla. Tegemist on arhiivist leitud eri kaitsealuste muististega. Kuna raudtee-ehitus algab paari aasta pärast, tuleb arheoloogidel kõik võimalikud trassivariandid läbi käia ning väärtuslik kaasa võtta ja teave kokku koguda. Aega on arheoloogidel selle aasta lõpuni, kirjutab ajakiri Universitas Tartuensis.

Alu asub Tartust 161 kilomeetri kaugusel. Seal tervitavad külalisi nõukogudeaegne söökla koos väikese poega ning sõbralikud kohalikud, kes panevad poeesise elust keema just lõuna ajal, mil paljud lähevad kas sööklasse sööma või poodi hea ja parema järele.

Poest edasi minnes jõuame kruusateele, kus auto jätab endast järele suure ja halli tolmupilve. Pisikesest künkast üles sõites ongi näha paremal pool teeservas autode rivi ja kuldsel viljapõllul askeldavaid arheolooge. Päikesekollasel põllul on arheoloogid ja teistegi erialade huvilised üles seadnud kolm suurt sõela ning vihma kaitseks tehtud puuokstest ja koormakattest telk ootab kivi- ja mullahunnikute kõrval oma aega.

Põllul toimetatakse kindlate reeglite järgi, nii et kaevamiste käigus vilja ei rikutaks – selleks on arheoloogidel vaid kindlad rajad, kus liigutakse. Kaevama on tulnud nii arheoloogid kui ka teiste erialade õppurid, näiteks semiootik, kirjandusteadlane, ajaloolane, politseinik jt.

Ritsikate sirina saatel räägib kaevamiste tegevjuht Margot Laneman, et Alus olev potentsiaalne matmispaik võeti 1977. aastal kalmena muinsuskaitse alla ning seda tehti välistele tunnustele tuginedes. Esialgu ei tundunud aga arheoloogidele, et tegemist oleks kalmega, sest see jättis endast pigem põllukivihunniku mulje. «Tegelikult ei tundu ta praegugi kalme moodi, kuid kui kaevama hakkasime ja inimluude tükke leidsime, olime väga rõõmsad, sest see kinnitas, et tegemist on kalmega.»

Vanus selgub sügisel

Kalmelt on leitud siiski vähem inimluid, kui arheoloogid ootasid, kuid rõõmsad ollakse iga leiu üle. Peale luude on peaasjalikult leitud savinõukilde. Konkreetseid esemeid, mis ütleksid, kui vana matusega tegemist võib olla, ei ole veel leitud. «Asjad, mis me leidnud oleme, on olnud nii imepisikesed, et need ei kõnele meile kuigi palju. Pärast luude analüüsimist saame täpsemalt öelda, kui vana matusega tegemist on,» räägib Laneman.

Enne kaevamist oletati, et tegemist võiks olla Rooma rauaajast pärit tarandkalmega, mis tähendab, et kalme võiks olla natuke noorem kui 2000 aastat. «Kuid see ei ole kindlasti tüüpiline tarandkalme, kus on tavaliselt palju ehteid. Tegemist pole ka kivikirstkalmega. Seega on tarvis veel uurida ning analüüsida, et kindel olla, missuguse kalmega tegemist on,» selgitab ta.

Laneman ütleb aga, et tegemist on üsna salapärase kalmega. Seda ka seepärast, et kahest võimalikust matusest üks näis olevat mulla sisse maetud ning seda ei saa seostada ühegi kivikihiga. «Teine oletatav matus oli veidi segasem. Tundub, et seda võib siin olevate kividega seostada, aga on ka võimalus, et kunagi on see matus traktoriga ühest servast segamini lükatud.» Lanemani sõnul ei saa praegu midagi kindlat öelda, kuni luude vanus pole selge.

«Kui siin kaevamise lõpetame, peseme luud puhtaks ning seejärel viiakse need Tartu ülikooli luu-uurijale Martin Malvele, pärast mida saadetakse valitud luutükid dateerimislaborisse.» Luu-uurija teeb kindlaks, mitme inimese luudega on tegu, ning laborist saadakse maetute absoluutne vanus teada kuue kuni kaheksa nädala pärast. «Seega saame sügise jooksul luude vanuse teada ja seeläbi ka kalme vanuse,» selgitab Laneman.

Jutuajamise vahepeal astub lähedale üks sõelujatest, TÜ eesti ajaloo eriala tudeng Sven-Erik Rebane ja asetab midagi tegevjuhi kätte. Laneman vaatab seda veidi aega ning sõnab siis: «See on luu moodi kivi.» Noormees liigub tagasi oma tööposti juurde lootuses leida midagi, mis poleks ainult millegi moodi, vaid et leitaks veel midagi tähenduslikku.

Ebameeldiv üllatus

Lanemani sõnul käivad kalmel paljud uudishimulikud, kes soovivad teada, millega on tegu ja mida on leitud. «Kui rääkida ja näidata neile mõnda savinõukildu, siis ei osata sellest suurt midagi arvata ning öeldakse, et me teeme nii rasket tööd päikese käes ega leiagi midagi,» räägib Laneman. Ta lisab, et tema jaoks ei olegi nii oluline eri esemeid leida.

«Esiteks on tegemist päästekaevamisega: peame selle objekti muinsuskaitse alt vabastama. Teiseks on asjade leidmisest palju olulisem see, mida kalme räägib meile selle koha asustuse ajaloost ja matmiskommetest.»

Ühel hommikul, kui arheoloogid tulid taas kalmele kaevama, avastati, et keegi oli mõned päevad varem leitud pudelid kalmele puruks visanud. «Leidsime kivihunniku servast mitu ämbritäit klaaspudeleid, mis olid kas odekolonni- või ravimipudelid. Korjasime need kokku ja panime kivihunnikute kõrvale.» Öösel oli keegi lisaks pudelite puruksviskamisele lõhkunud ära ka sõela, telgi ümber lükanud ning vee maha kallanud.

Vaatamata sellele, et sõela püüti parandada, olevat sellega siiski varasemast raskem tööd teha. «Tegime selle enam-vähem korda küll, aga seda ei saa enam nii hästi kasutada kui enne ja seega kasutame kaht teist sõela,» sõnab TÜ eesti ajaloo eriala tudeng Sven-Erik Rebane. Tema sõnul ei tohi sõela hoidvad puud vetruda, sest see teeb sõelumise raskemaks. «Ja mina olen üritanud enda sõela aluse puhtana hoida, sest nii saab sirge seljaga tööd teha ega väsi ruttu.»

Rääkides kaevamisest ja leidudest ütleb temagi, et tegelikult on leidudest olulisem kogemus ise. «Muidugi oleks tore siit rohkem metallist esemeid leida, aga ka luu- ja söetükid annavad lootust, et siin ei ole tegemist ainult loodusliku põhjaga.» Noormees on varemgi kaevamas käinud, kuid Alu kalmel on ajalugu palju huvitavam avastada, sest noormees on Raplast pärit. «See teeb kaevamise minu jaoks palju põnevamaks, sest nii saan kodukoha ajaloost rohkem teada.»

Sõelumise valis noormees just seepärast, et kükitamine ja küürutamine ei sobi talle. «Siis mõtlesingi, et sõelun, kuigi see on väsitavam, aga mõtlen nii, et see on trenni eest,» ütleb Rebane muiates. Noormehe arvates on ka leiuhasardi mõttes sõeluda parem, sest sealt on tõenäolisem midagi leida. Sõeluja peab olema väga tähelepanelik, et midagi kaotsi ei läheks. «Eks kiiruse nimel tuleb ikkagi midagi ohverdada ja väga väikeseid luukilde ei pruugi märgata.»

Kaevamisega saab igaüks hakkama

Margot Lanemani sõnul ei olegi väljakaevamistel osalemiseks arheoloogiakogemust vaja ning töövõtted saab päris kiiresti selgeks. «Muld võetakse kivide vahelt kelluga lahti ja tõstetakse ämbrisse, seejärel pintseldatakse kivi üle, et see fotole ilusasti näha jääks,» kirjeldab Laneman ja lisab, et pildistamine on väga oluline. Ämber täidetud, sõelutakse muld hoolikalt läbi. «Sõelal toimub topeltkontroll ja seal peab eriti hoolas olema, et midagi kahe silma vahele ei jääks,» ütleb Laneman.

Väljakaevamistel on aga reeglid, mida rikkuda ei tohi. «Kui kivi on puhastatud, siis selle peal enam ei kõnnita, sest muidu võib kivi algne asukoht muutuda. Samuti ei tohi kivi ära võtta ja siis tagasi panna.» Pärast iga kivikihi hoolikat puhastamist tehakse fotod ning 3D-mudelid. Mudelid lisatakse aruandesse. See säästab arheolooge tõstuki tellimisest, millega peaks muidu iga kihi ülevalt üles pildistama. Peale selle näitab 3D-mudel täpselt iga leiu asukohta.
Allikas: http://novaator.err.ee/v/yhiskond/a4ec5d1d-628b-411e-ab40-6112ce6c9d24/reportaaz-sojamaelt-leitud-kiviaegsest-asulakohast