NATO võime liikmesriike kaitsta eeldab lisaressursse taristusse

Anvar Salomets
Rail Baltic Estonia juhatuse esimees

Venemaa jõhker rünnak Ukraina vastu ning juba viis kuud vältav sõjategevus on teravdatud tähelepanu alla tõstnud NATO võimekuse Baltimaid kaitsta. Hiljutisel Madridi tippkohtumisel leppisid alliansi riigipead selles valdkonnas kokku kaitseplaanide täiendamise, kohapealsete liitlasvägede arvu suurendamise ning senise karistusheidutuse asendamise tõkestusheidutusega.

Üheks võtmeelemendiks meie kaitstuse tagamisel on pelgalt suurema liitlassõdurite arvu kõrval taristu arendamine kogu Euroopas, loomaks eeldused liitlasvägede ja tehnika kiireks ja sujuvaks liigutamiseks alliansi riikide vahel. Eesti kaitseväe endine juht Riho Terras märkis kuu pärast Venemaa laiaulatusliku agressiooni algust, et nii Ukrainas toimuv kui ka jaanuarikuised rahutused Kasahstanis osutasid raudtee olulisusele. “Raudtee on Ukrainas see, mis nende varustusliine paigas hoiab ja toimetab,” sõnas kindral Terras Rail Baltica ajalehes Järgmine Peatus ning Postimehes ilmunud intervjuus. 

Samale aspektile on juhtinud tähelepanu ka mitmed teised julgeolekueksperdid. Nimekaim neist, USA maaväe ülem Euroopas aastatel 2014-2017 ja nüüd tunnustatud mõttekoja CEPA analüütikuna töötav kindral Ben Hodges, on viimastel aastatel korduvalt viidanud sellele, et Venemaalt lähtuva ohu valguses on Euroopa kaitstuse seisukohalt määrava tähtsusega see, kui kiiresti on NATO võimeline reageerima ning kui sujuvalt suudetakse alliansi idatiival sõdureid ja tehnikat liigutama.

Puudujäägid sõjalises liikuvuses

Nädal enne Venemaa tungimist Ukrainasse avaldas CEPA analüüsi, milles sisaldus kogumik soovitusi Baltimaade kaitseks. Kõrvuti tähelepanekutega, mis puudutavad näiteks NATO otsustusprotsesside täiendamise vajadust ning mobiliseerimisvõimekuse kiirendamist, tõi kindral Hodges koos kaasautoritega siinse regiooni julgeoleku tagamise suurima kitsaskohana välja puudujäägid sõjalise liikuvuse vallas ehk võimekuse piisavas mahus ja kiiresti toimetada sõjalist abi alliansi idasuunale, sh Baltimaadesse.

Ka mitmetes oma avalikes sõnavõttudes on kindral Hodges, kes näiteks 2003. aastal Iraagi operatsiooni alguses vastutas oma juhitava brigaadiga Bagdadi suunas liikuvate Ühendriikide vägede peamise varustustee turvamise eest, rõhutanud sõjalisest liikuvusest rääkides, et kõikide NATO riikide valitsused peaksid senisest palju enam panustama infrastruktuuri läbilaskevõime kindlustamisse.

Selleks, et Baltimaad oleksid piisavalt kaitstud, kehtib printsiip – Venemaa kui meie julgeolekut ainsana ohustav riik peab olema veendunud, et NATO riigid suudavad oma sõdureid ja tehnikat liigutada vähemalt sama kiiresti või kiireminigi kui Venemaa. Samas, osundab kindral Hodges, pole kogu Euroopa vaates täna piisavat raudteel rasketehnika liigutamise võimet. Euroopa suurim raudteefirma Deutsche Bahn omab võimekust Euroopas üheaegselt liigutada vaid 1,5 soomustatud brigaadi jagu tehnikat, mis on Euroopas paiknevate USA maavägede endise juhi kinnitusel selgelt liiga vähe.

Fookuses kogu taristu

Teine aspekt, mida kõik Euroopa riigid pole seni piisavalt tähtsustunud, kuid mille osas on Ukrainat laastav sõda olnud silmiavav, on ka kogu muu transporditaristu vastavus sõjalise liikuvuse vajadustele. Nii näiteks on Rail Baltica puhul – mida NATO Brunssumi väejuhatuse ülem kindral Jörg Vollmer on nimetanud Baltimaades sõjalise liikuvuse seisukohalt võtmetähtsusega projektiks – juba eos arvestatud sildade-viaduktide kandevõime puhul ka raskete, 60 tonni ümber kaaluvate liitlasvägede tankide – Abrams, Leopard 2 ja Challenger 2 – liigutamise vajadusega. Kuid sama ei kehti kogu transporditaristu ulatuses ning haavatavaid ja tähelepanu vajavaid kohti jagub.

Ühe mõttena, kuidas julgustada valitsusi panustama sõjalist liikuvust parandavaid transpordiinvesteeringuid tegema, on kindral Hodges välja käinud idee, et NATO raames võiks sellealaseid investeeringuid ka arvestada osana kokkulepitud soovituslikest kaitsekulutustest ehk 2% SKPst.

Ka Ukraina liitub Euroopaga

Euroopa raudtee ei peaks katma mitte ainult Baltimaid, vaid sellele üleminek on aktuaalne teema ka Ukrainas. Peaminister Denõs Šmõhal käis mai lõpus riigi igakülgsest Euroopaga lõimumisest rääkides välja lubaduse, et kaugemas tulevikus on eesmärgiks ka Ukrainas Euroopa rööpmelaiusega raudteevõrgustiku rajamine. Tegelikult pole ukrainlaste jaoks selles plaanis isegi midagi täiesti uut. Juba mõned aastad on räägitud kavast rajada Euroopaga ühilduv raudteevõrk, alustades suurematest transpordisõlmedest ja suuremate keskuste ühendamisest. Esimeses järjekorras Kiievi ja Lääne-Ukraina suurima linna, sisuliselt kohe Poola piiri ääres asuva Lvivi vahel.

On tõsi, et nii Baltimaade kui muidugimõista ka Ukraina vaatest on tegu palju aega ja ressursse nõudva investeeringuga. Küsimus on teisalt, millise “hinnasildi” me oma vabadusele ja iseolemise kindlustamisele paneme. Oleme juba kuuendat kuud tunnistajaks sellele, kuidas Ukraina võime end kaitsta ja agressor tagasi lüüa sõltub väga suuresti lääneriikide relvaabist ning selle kiirest ja efektiivsest kohaletoimetamisest, sh kandev roll on siin tõrgeteta toimival raudteeliiklusel. Ilma kahtluseta on Ukraina kaitsesõda õppetunniks meile, et valmisoleku igakülgne tugevdamine on meie julgeoleku tagamise alus. Veelkord laenates kindral Ben Hodgesi mõtteid – sõjaline liikuvus ja võime seeläbi agressorit heidutada annab poliitikutele valikuvõimalusi liitlasriikide vabastussõja asemel.