15.12.2022
Majanduse kasvule pööramise võtmeküsimus on energiamajanduse korraldus ning ettevõtjate ja investorite usalduse taastamine, leiab LHV majandusekspert ja endine presidendi majandusnõunik Heido Vitsur. Rail Baltica projekti suuremat mõju ja väärtust hindab Vitsur pikas perspektiivis ning laiema sotsiaalmajandusliku kasuna, mitte kaubavoogude või reisijate arve kokku liites.
Olete meie ühiskonnaelus aktiivne osaleja, suunaja ja mõtleja. Mis on teie hinnangul täna Eesti arengu suuremad takistused?
Kõige suurem probleem kogu ühiskonna tasandil on põhjendamata ja argumenteerimata arvamuste paljusus, segase info üleküllus. Inimesed ei saa seetõttu aru, millised on suundumused ja võimalikud lahendused. See tekitab olukorra, kus konteksti puudumisel tundub, et kõik on võimalik ning seda ilma igasuguse reaalsustajuta.
Kus on Eesti teie hinnangul täna? Euroopa ja maailmakaardil? Oleme me nutikas ja ettevõtlik, kiire arenguga riik?
Armastame küll ennast ilustada ja üle hinnata, aga kui analüüsida lähemalt, siis eristumegi. Kui vaadata maailma viimase 30 aasta jooksul, mil Eesti on olnud iseseisev, siis eristume selle poolest, et oleme jõudsalt lähenenud maailma rikkamate riikide poole. Vaatasin just läbi maailmapanga statistika ning võin öelda, et mingit konkurentsi pakub meile Leedu, kuid mitte ükski teine riik ei lähene maailma rikkamale poolele nii stabiilselt ja järjekindlalt kui Eesti.
Foto: Foto Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Mis on ühe riigi edu kriteerium või hea mõõdupuu?
See on kompleksne näitaja. Enamjaolt hinnatakse ikka SKT järgi, mis on ühelt poolt hea mõõdupuu, aga teisalt ka eksitav. Näiteks jõukate riikide hulka kuulub arvukalt riike, kelle SKT ei peegelda kuidagi nende tegelikku majanduslikku seisu. Olgu selleks Kaimanisaared või mõni teine paik, kuhu on hulgaliselt ladestunud maksuparadiisi raha. Aga ka üllatuslikult näiteks San Marino.
Rail Baltica projekti puhul on paslik võrdlus majandusõpikutest pärinev Ühendriikide Kuule mineku programm. Rail Balticast ei saa praegu otseselt majanduslikku kasu, aga pikaajaline mõju ja ettevalmistus on nii väärtuslik, et see tasub ära teha.
Avalikkuses ikka heidetakse ette, et Eestis ei juleta/osata suuri asju teha. Kas see on üldse probleem?
Kes natukenegi on bioloogiat õppinud, teab, et mitmekesisus on stabiilsuse garantii, kuid selge on see, et suurema saagi annab kultuuripõld. Majanduses on sama dilemma − kui sa julget otsust ei langeta ning seda ei toeta, siis sa suurt läbimurret ei tee, aga saavutad stabiilsuse. Kumb parasjagu riigile parem on, sõltub olukorrast ja valdkonnast.
Tooge palun näiteid otsustest, mida tulnuks teha varem või julgemalt!
Üks näide on tuuleenergia võimekuse arendamine. Kui tahame tuuleenergiat ning ka seda soodsalt saada, peame hakkama seda salvestama ning see võtab julgelt umbes kaheksa aastat aega. Me pole aga suutnud täna isegi õiguslikku raamistikku luua, et investorid saaksid tulla ja salvestusse investeeringuid tegema hakata. See on ainult üks näide.
Lahendamata on veel palju, näiteks venekeelne haridus. 30 aastat teame, et meil pole õpetajaid, kes õpetaksid venekeelsetele lastele eesti keelt ning oleksid valmis Ida-Virumaale kolima. Mitte midagi peale jutu pole tehtud. Peame ju arvestama, et kehva eesti keelega haridust omandades võib jääda sootuks teadmisteta. Soovitan kõigil lugeda Oskar Lutsu «Kevadet», kus Toots ei saanud kehva vene keele tõttu aru õpetaja Lauri räägitud geograafia põhitõdedest, küll aga sai teema selgeks kiiresti eestikeelse koolivenna abiga.
Räägime ka rohepöördest, mis on energiakriisi tõttu tekitanud vastakaid arvamusi. Milline peaks olema teie hinnangul Eesti rohepöörde sisu? Millest peaksime alustama?
Alustama peaks hästi lihtsast – lõpetame ebaratsionaalse käitumise ja pillava elustiili. Lääne maailm on elanud piltlikult öeldes vene sordiaretaja [Ivan Mitšurini] loosungi all – me ei pea ootama looduselt armuande, vaid neid ise võtma. Mitšurini auks peab aga ütlema, et ta räägib sordiaretusest, mitte muust. See lause läks rändama täiesti äraspidiselt. Seega kogu arenenud maailm kasutas kõigepealt enda looduse ära ning siis asus kasutama Aafrika ja teiste piirkondade puutumatut loodust.
Lisaks tekitasime kunstlikult tarbimisühiskonna mentaliteedi, kus ühtegi asja parandada ei saa, vaid ainult ära visata.
Radikaalsetest pööretest pole mõtet rääkida. Teeme esmalt ära elementaarsed asjad. Peame aru saama, et see on evolutsioon, mitte hüpetega liikumine. Panime käima üleilmse prügikorjamise talgud, aga ise prügi ikka ei sorteeri.
Rohepöördest rääkides peame alustama hästi lihtsast – lõpetame ebaratsionaalse käitumise ja pillava elustiili.
Energeetika on muutunud majandusarengu võtmeks. Mis on Eesti jaoks lahendus ja mõistlik energiaportfell?
Kui mõelda, millises osakaalus tuuleenergia ehk katkendliku energiaga saaks Eesti arvestada, siis Iirimaa, kellel on palju tuult, hindab mõistlikuks osakaaluks 50 protsenti. Eestis, arvan, oleks optimaalne rääkida kolmandikust tuuleenergia osakaalust. Seejärel paarkümmend protsenti jääb ilmselt biomassi ehk hakkepuidu ja prügi põletamisele ning puudujääv pool tuleks kas tuumajaamast või fossiilsetest kütustest koos süsiniku püüdmisega. Kindel on see, et kui vaadata kogu meie regiooni, siis tuleb ise lisaks taastuvenergiale midagi juurde toota.
Viimaste aastate kriisid on hakanud mõjuma meie majanduse tervisele ning ootame juba ka miinusmärgiga majanduskasvu. Millisena näete teie Eesti majanduse väljavaateid?
Majandusolukorra kiiret paranemist on väga raske näha. Küsimus pole ainult sõjas, vaid peamiselt energiakriisi lahendamises. Millegipärast usuti Euroopas pikalt, et kui takistada investeeringuid fossiilsetesse kütustesse, siis suunatakse need taastuvelektrisse. Tegelikult need otsused jäid tegemata ning vajalikke investeeringuid taastuvenergiasse ei tehtud. Vajalikke muutusi ja uusi algatusi kiiresti ellu viia aga pole võimalik.
Ajaloos nii ei ole toimitud. Energiakasutus on olnud pikk ja evolutsiooniline ahel, milles võeti kasutusele täiendavaid energiaallikaid, aga teisi ei keelatud. Olgu selleks puidu asemel kivisöe kasutamine või nafta laialdane kasutamine. Seetõttu oleme nüüd jõudnud olukorda, kus öeldi, et 20 aasta pärast lõpetame fossiilsete kütuste kasutamise ära. Energeetikas on investeeringute tegemise ajahorisont ligi 40 aastat. See tähendab, et mitte ükski investor ega ettevõtja pole huvitatud senist energiatootmist täisvõimsusel enam käigus hoidma. Õnnetuseks järgnes ka tervishoiukriis, ühiskondade sulgumine, millega kaasnes nõudluse vähenemine.
Kui majandus hakkas sellest taastuma, siis selgus, et energiat enam ei jätku. Tarneahelad mängiti ümber, veatud ja just-in-time tarned ei töötanud enam. Peame nendele probleemidele lahenduse leidma. Peame taastama usalduse ning leidma uued viisid tootmiseks ja tarnimiseks. Lisaks on see kõik läinud ka palju maksma, nii riigi kui eraisikute võlad on väga suureks kasvanud. See tähendab, et täiendava raha abil suure hooga majanduse käimatõmbamine on muutunud riskantseks. Ehk siis evolutsiooni üritati asendada revolutsiooniga ning see on läinud kulukaks.
Nobeli majanduspreemia läks sel aastal USA majandusteadlastele, kes uurisid pankade rolli majandussurutiste tingimustes, ning ka seda, kuidas finantskriiside riske vähendada. Kuidas Eesti pankadel praegu läheb? Kas suudame selliseid kriise paremini ette näha?
Eesti pangad said oma õppetunni kätte 2009−2010 kriisis. Nüüd on neil tugevusvaru ja riskistsenaariumid valmis. Sellist ülelaenamist, nagu tookord oli, praegu ei ole ning n-ö nullsissemaksega autoliisingut või majalaenu ka ei anta. Seega ma ei näe toonase kriisi kordumise võimalikkust.
Millist rolli näete suurtel taristuprojektidel majanduse käigushoidmisel ja turgutamisel?
Loomulikult iga investeering, olgu ta suunatud lähemasse või kaugemasse tulevikku, annab tööd, uusi oskusi ning hoiab elu käigus. Samas tuleb minu hinnangul ühiskondlikule kasule ja pikemaajalisele väärtusele vaadata hoopis teisiti.
Mäletan, et algusaegadel ka Rail Balticale tehtud tasuvusanalüüs ning selle ümber käiv debatt ajas mind naerma ja isegi pahaseks. Majandusteadlasena tean, et tasuvusarvutusi saab teha igat moodi, nii nagu tulemust on vaja. Numbrite kokkulöömise asemel on olulisem hoopis see, kas ja kuidas me oleme valmis Rail Baltica tulekuks. Kui transport peab olema keskkonnasäästlik ning suur osa kaupade ja inimeste veost peab liikuma raudteele, siis peame sellega juba praegu arvestama. On ju mõistetav, et kaubavedusid tuleb piirata maanteel ning ka lendamist tuleb tulevikus piirata ja vastav taristu rajada.
Rail Baltica projekti puhul on paslik võrdlus tavaliselt majandusõpikutes näitena toodud Ühendriikide Kuule mineku programm. Rail Balticast ei saa praegu otseselt majanduslikku kasu, aga pikaajaline mõju ja ettevalmistus on nii väärtuslik, et see tasub ära teha. Rail Balticaga on sama lugu − kui lühiajalised ja tänased mõjud on ka tagasihoidlikumad, siis väärtus kasvab tohutult, kui ta valmis on.
Kas sarnaste projektide ja mõjude näiteid on tuua ka mujalt maailmast?
La Manche’i tunnel on üpris analoogne projekt. Keegi ei saa adekvaatselt hinnata, kas majanduslik tasuvus või kasu mingis ajahetkes on piisav, kuid selge on see, et see aitab kaasa Inglismaa ja Prantsusmaa arengule. See tähendab elukvaliteedi kasvu nii ühel kui teisel pool La Manche’i. Rail Balticaga on sama − see tehakse valmis ning projekt mõjutab väga paljusid valdkondi. Pole mõtet teha utoopilisi arvutusi ega väljamõeldud kaubavoogude ja reisijate arvu prognoose, see diskrediteerib kogu projekti ning selle väärtust. Seda projekti on vaja Eesti arengule ning maailma suundumustega kaasaskäimiseks. Kogu maailm liigub rohelise transpordi suunas, lihtsam on kaasa minna, kui lasta maailmal end järele lohistada.
Kui Rail Baltica sõitma hakkab, siis kas, kuhu ja mis asjaoludel te reisiksite?
Sõidan tegelikult üldse väga vähe. Oleneb, kui kaugele Rail Baltica lõpuks välja jõuab. Aga ma väga lennukas ei oleks, ehk sõidaksin Pärnusse esimese reisiga.
«Kui Rail Baltica tehakse valmis, mõjutab see väga paljusid valdkondi. Pole mõtet teha täna utoopilisi arvutusi ega väljamõeldud kaubavoogude ja reisijate arvu prognoose, see diskrediteerib kogu projekti ning selle väärtust. Seda projekti on vaja Eesti arengule ning maailma suundumustega kaasaskäimiseks,» ütleb Heido Vitsur.
