23.01.2023
Rohepööre on meie ühine teekond ning areng, mida ei saa ellu viia kiiresti ühe päeva ega ka ühe aastaga, ütleb Rohetiigri praegune ja „Teeme ära“ pikaaegne eestvedaja ning keskkonnateemade mõtestaja Eva Truuverk. Iseäranis viimase aastaga on tema sõnul eestimaalaste mõtteviisis toimunud kriiside kiuste suur muutus keskkonda hoidvas suunas ning teadlikult tegutsedes on Eestil võimalus saada 2035. aastaks maailma kõige keskkonnasõbralikumaks riigiks.
Rail Baltic Estonia juhatuse esimees Anvar Salomets
Rohepöördest räägitakse palju, aga erinevas ning tihti ka vastakas võtmes. Milline on Sinu hinnangul meie inimeste arusaam rohepöörde vajalikkusest? Mis on üldse rohepööre?
Esmalt, mulle väga meeldib sõna ’rohepööre’. Selles on dünaamikat, liikumist. See tähistab teekonda, kus me kõik koos liigume ning mida ei saa n-ö hetkega ära teha. See on teekond rohelise majanduse, ühiskonna ja mõtteviisi poole. Sellepärast ma ka ei poolda, et seda muudetakse kas leppeks või mõeldakse sellele uus nimi või mõni muu tähendus negatiivsete seoste kartuses.
Samasugune teekond oli digipööre 90ndate aastate alguses. Ka siis oli Eesti võrreldes paljude riikidega mahajääja. Olukord hakkas muutuma, kui hakati koolidesse viima arvuteid ning kutsuti ellu „Tiigrihüppe“ projekt. Need olid ajad, mil nii avalik sektor, aga ka paljud ettevõtted – pangad ja mobiilsideoperaatorid, hakkasid oma süsteeme ja e-kanaleid üles ehitama. Mitte keegi poleks siis suutnud sellist arengut ja muutust ette näha nagu 25 aastaga on juhtunud.
Järgmise 10-15 aasta jooksul seisab meil ees täpselt samasugune muutus rohelise mõtteviisi ja elustiili suunas. Nii nagu täna ei kujuta keegi enam ette oma elu ilma nutiseadmete, erinevate platvormide ja äppide või ID-kaardita, ei kujuta me kümne aasta pärast elu ilma keskkonnahoiu ja -säästva, roheliselt toimimiseta. Paratamatult peame kõik ennast teemaga kurssi viima, selle enda omaks tegema ning leidma arenguvõimalused. Paljud Eesti avaliku ja erasektori vedajad on sellest aru saanud, nad vaatavad ette ja viivad oma tegevuse sellega vastavusse.
Kas see tähendab, et rohepööre jõuab jõulisemalt ka valimiste keskpunkti, erakondade fookusteemadeks?
2019. aasta valimistel see polnudki teema, seda polnud peaaegu üldse kajastatud. Julgen öelda, et nüüd saab see olema valimiste üheks põhiteemadeks. See muutus on toimunud nelja aastaga. Seega põhimõtteline suunamuutus on olnud päris kiire.
Kuidas peaks iga inimene rohepöördega suhestuma? Seda eriti Ukraina sõja ja energiakriisi ning ka jahtuva majanduse taustal, kus rohepööre tundub olevat kulukas ettevõtmine.
Arvuti ostmine oli ka kunagi kallis, samamoodi nutitelefoni soetamine ning pikalt eelistas osa inimestest ikkagi ka pangas järjekorras seista, selle asemel et internetipanka kasutada. Peame aru saama, et iga areng on kallis. Samas on ju näha, et ettevõtjad investeerivad väga aktiivselt tulevikku. Näiteks Tallink ehitas oma LNG laeva tulevikuperspektiiviga – ta sõidab sellega Läänemerel järgmised 40 aastat ning peab arvestama, millist kütust kasutada, kuidas säästlikumalt igapäevaselt majandada, millised lõpuks on utiliseerimisvõimalused. Ta on langetanud neid otsuseid täna. Samamoodi näiteks tanklaketid peavad otsustama, millist tulevikku suunatud taristut on vaja ehitada, kas see rajaneb diislil, vesinikul, elektril või mingil muul kütusel. Tuleb tulevikku vaadata koos ja need otsused ära teha, me ei pääse sellest.
Samuti pole keegi meist pääsenud ka digirevolutsioonist. Me kasutame kõik nutitelefone, äppe ja uusi tehnoloogiaid. Arengu võti on selles, et iga inimene kodus, tööl ja puhkehetkel hakkaks mõtestama oma igapäevategevusi. Näiteks igapäevane toiduraiskamine, toidu kvaliteet ja päritolu või otsused, kas minna poodi jala, ratta või autoga. Me kõik peame oma tegevusi keskkonnavaatevinklist teadvustama. Üks lihtne näide ühest Eesti koolist, kus seni oli kooli pidudel kasutanud ühekordseid nõusid. Sel aastal kutsus kool aga lapsevanemaid annetama vanu serviise ja nad said lõpuks kokku väga kihvtid komplektid, mis lisaks säästavad keskkonda ja ka rahakotti. Ehk siis tegelikult tõukavad arengut väikesed lihtsad sammud. Peab meeles hoidma, et iga sibul loeb. Iga sibul, mis visatakse prügikasti, loeb.
Oled olnud 15 aastat roheteemadega seotud ning varem ka „Teeme ära“ eestvedaja, mida riik rohepöörde kiirendamiseks ära saaks teha?
Riigil on suured hoovad. Eelkõige piits ja präänik – motiveerida ja karistada. Need käivad läbi õigusruumi, maksusüsteemi ning näiteks jäätmekäitlusreeglite kaudu. Riigil on väga suur roll meid kõiki motiveerida ja ka eeskuju näidata. Ka avalikus sektoris on teadlikkus väga kiiresti kasvanud ning ka tahe asju muuta. Peame arvestama, et olemegi väike ja õhuke riik, see seab piirid ning võtab seetõttu ka loodetust kauem aega.
Riigi fookus peaks olema plaani välja töötamisel. Meil peaks olema 10-15 aasta pikkune plaan, kuhu ja kuidas soovime liikuda. See plaan peaks olemas olema n-ö vereringe teemades – ehitus, energeetika, transport, maakasutus, tööstus. Need on valdkonnad, kus tekkib kõige rohkem jäätmeid, CO2 heidet. Kui meil on plaan, siis teavad nii ettevõtjad, inimesed kui ametnikud, kuhu ja kuidas me liigume. 2025. aasta lõpuks peab see plaan olemas olema.
Transpordisektorist rääkides, milliseid arenguid näed seal ning millised otsused on muutusteks hädavajalikud?
Töötame Rohetiigris välja valdkondlikud teekaardid – 2022. aastal saime valmis energeetika teekaardi, seal oleme näinud ette kuidas 2040. aastaks Eesti on täiesti kliimaneutraalne ning aastaks 2030 saavutada 100% taastuvenergial toimiv elektritootmine. Meil on pooleli ehituse teekaart, mis saab valmis eeloleval kevadel. Transpordi ja logistika kaardiga alustame jaanuaris-veebruaris ning selle loomisel on kaasas ka Rail Baltic Estonia, aga ka Tallinna Sadam, Tallinna Lennujaam ning näiteks ka Rally Estonia. See peaks saama valmis 2023. sügisel, milles toome välja konkreetsed valdkonnapõhised sammud ja täpsema plaani.
Raudteed nähakse maailmas ühe kõige keskkonnasõbralikuma transpordiliigina. Kuhu see paigutub Eestis?
Võrreldes lennu- ja maanteetranspordiga ei ole kahtlust, et rong võiks olla eelistatud liikumisviis. Oluline on aga ka see, kuidas me raudteed ehitame, et see oleks kooskõlas keskkonnateemadega ning kuidas ja milliseid ressursse me kasutame. Alates sellest, mis materjale me kasutame, kuidas me neid transpordime ja ladustame, milline on mõju elurikkusele. Siin on suur vastutus projekti elluviijatel, et see protsess oleks läbipaistev ning ka päriselt keskkonnateemade vaatest kaardistatud. Iga päev ületab statistika kohaselt Eesti-Läti Ikla piiripunkti 1500 veokit. Kui see kaup õnnestub tulevikus rongile panna ja sellega vähendada Tallinn-Pärnu maantee liikluskoormust ning jätta see maantee neljarealisena välja ehitamata, siis see oleks väga suur keskkondlik võit.
Mainisid, et Rohetiiger tegeleb valdkondlike teekaartide loomisega, millised teemad veel teie töölaual on?
Tahame, et 2025. aasta lõpuks oleks meil olemas tasakaalus majanduse visioon, mudel ja rakenduskava 2025-2035. Soovime, et meil oleks nii teoreetiline mudel kui praktiline plaan. Leian, et aastaks 2035 võiks Eestist saada maailma kõige keskkonnasõbralikum tulevikuriik. Vaatame, kuidas see õnnestub, aga usun, et jätkates tööd valdkondlike teekaartidega, meie Rohetiigri akadeemia, liikmesorganisatsioonide ja erinevate sündmustega, anname selle sihi võtmisse olulise hoo.
Kuivõrd on rohepesu Eestis probleem?
Nii nagu mujal maailmas, toimub rohepesu ka Eestis. Samas peab mõistma, et nipsust ühe päevaga me ei saa olla kõik täiuslikult keskkonnasõbralikud – teadlikud ja rohelised. Mida suurem on organisatsioon, seda kauem muutused aega võtavad. Seega ka väikesed sammud, mis alguses võivad tunduda rohkem vormilised ja võibolla ka rohepesu maiguga, on olulised. Tähtis on, et sellest liigutakse edasi sisuliste tegevuste ja muutuste poole. Minu punane joon rohepesu teadvustamisel jookseb sealt, kus keskkonnasõbralikkuse kaarti kasutatakse pahatahtlikult. Näiteks mõne ettevõtja seisukoht, et igapäevaselt on keskkonda hoidev mõtteviis rumal ajaviide ja kulukas, aga seda tehakse siiski ja ainult klientide võitmiseks. Sellise suhtumise osas on mul nulltolerants.
Läheme lõpetuseks tagasi rongiga liiklemise juurde. Kui suur rongiga reisija Sa ise oled?
Olen Saaremaal sündinud ja kasvanud, aga mul vanaema ja vanaisa elasid Tallinnas Lilleküla jaama lähedal. Seega olen lapsena palju sõitnud rongiga, sh suviti Klooga randa. Seega mul on nostalgiline suhtumine rongisõitu. Samuti mu esimene välisreis nõukogude ajal oli rongiga – Tallinnast läbi Leningradi Berliini. See oli elamus kogu eluks. Olen paljudes riikides rongiga reisinud ning suhtun sellesse väga positiivselt. Minu viimane pikem rongisõit viis 2019. aasta sügisel Kiievist Odessasse.
Kui Rail Baltica saab valmis, kuhu ja miks Sa reisiksid?
Ma sõidaksin Berliini. Võiks korrata nüüd, tänapäeva maailmas, väiksema seltskonnaga sedasama elu esimest 1987. aasta õpilasmaleva välisreisi Berliini.
