Riina Sikkut: Rail Baltica prioriteetsuses pole kahtlustki, kuid tähtis on, et ka lõunanaabrid seda tähtsustavad

Eelmises valitsuses majandus- ja taristuministri portfelli hoidnud ja uues valitsuses terviseministrina ametisse astunud Riina Sikkut rõhutab, et Rail Baltica projektiga edasiminek on jätkuvalt alustanud valitsuse üks prioriteetidest. Ühtlasi usub ta, et Rail Baltica projekti kogemus kogukondade kaasamisest võib kasuks tulla ka roheleppe eesmärkide ja sisu tutvustamisel Eesti inimestele.

Riina Sikkut, eelmises valitsuses kuulus Rail Baltica projekt teie vastutusalasse. Kes hakkab seda uues valitsuses vedama – kas majandus- ja IT-ministeeriumis tööle asuv Tiit Riisalo või hoopis uus kliima- ja elukeskkonna minister Kristen Michal?

See jääb Kristen Michali kureerida. Võib küll tunduda ootamatu, et kuidas see on kliimateema. Aga tegelikult – transport, transporditaristu, raudtee, elektrifitseerimine ja muu ehitamine jäävad tema haldusalasse.

Kui palju te Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonikõnelustel üldse Rail Baltica teemale keskendusite? Koalitsioonileppes on sel teemal vaid üks lühike lause – “Jätkame Rail Balticu väljaehitamist”.

Koalitsioonikõnelustel ei tekkinud küsimustki, kas minna Rail Balticaga edasi. Lepingusse kirja pandud lause ongi peamiselt selleks, et kellelgi kahtlust ei tekiks – Rail Baltica on prioriteetne, eriti praeguses julgeolekuolukorras. Muidugi on seoses projektiga palju nö sisutehnilisi küsimusi –  et hakata rääkima näiteks raudteelaste väljaõpetamisest või koolitusvõimaluste laiendamisest, selleks raha leidmisest, opereerimise või ehitamise detailidest.

Samamoodi on ta tähtis rahvusvaheliselt ja meil on vaja, et nii meie kui Läti ja Leedu ühes tempos liiguks. Seepärast on ta ka koalitsioonilepingus märgitud, kuna tahame ka oma partneritelt selle projekti tähtsustamist poliitilisel tasandil.

---

---

Kui vaataksite tagasi kaheksale kuule majandus- ja taristuministri ametis, siis kas jäi ka midagi tegemata. Olgu nii Rail Baltica vaatest kui ka laiemalt?

Muidugi, väga palju asju jäid veel pooleli. Ükskõik, kas me võtame transpordi või ka energeetika. Samas, paljud neist on sellised teemad, mis ei ole nüüd uues koalitsioonis vastuolulised. Näiteks taastuvenergeetika arendamises või ka Rail Baltica osas ei jää mul süda kuidagi valutama. Olen veendunud, et Kristen Michal läheb nendega samamoodi edasi.

Mis soovitussõnad või kaaskirja oma ametijärglasele nendes teemades kaasa annaksite?

Kui me räägime Kristen Michalist, siis tema portfell saab olema ikka oluliselt teistsugune, kui oli minu praegune – fookusega kliimateemadel. Vahest siis esimene soovitus oleks mõelda ühiskonna kaasamisele. Et inimesed saaksid aru – need eesmärgid, mille täitmise suunas me liigume, ei ole kuskilt kellegi teise poolt ette antud.

See plaan on vajalik ja sätestab, mida me tahame teha Eesti elu paremaks muutmiseks. Ükskõik, on see siis puhtam ja odavam energia, kiiremad ühendused Euroopaga, vähem autokasutust. See kõik on nii meie tervise kui majanduse huvides.

Arvan, et see ongi kõige suurem soovitus – iga inimene  tuleb “kaasa võtta”.

Rohepöörde või rohereformi – kuidas seda ka nimetada – osas on väga paljudel inimestel omajagu skepsist. Mida teie isiklikust vaatest peaks tegema, et teie ise, teie naaber, endine klassikaaslane ja Eesti inimesed laiemalt selle vajadust endale teadvustaksid?

Mina kasutan sõna rohelepe või rohekokkulepe, tuginedes Euroopas kasutatavale ingliskeelsele terminile Green Deal. Kuid terminist olulisemgi on  sisu – meil on vaja , et kõik inimesed muudaksid teatud määral oma käitumist. Ja et kõigi ettevõtete investeerimisotsused oleks tehtud uuest raamist lähtudes.

See omakorda tähendab jälle, et  iga inimesega on vaja  rääkida. See võiks olla  sarnane formaadile, mida Rail Baltica juures on tehtud – kogukondadega rääkimine näiteks trassi valikul või ka peatuste asukohtade paikapanemisel. See on täiesti omaette töösuund, millele analoogselt oleks vaja läheneda ka kliimatemaatika puhul. Oskamata küll täpset formaati välja pakkuda, aga ehk on midagi sellest kogemusest õppida, mis Rail Baltica projektis on saadud.

Kui me läheme rohekokkuleppe puhul suurelt pildilt väikesele, siis mida te ise olete selle valguses omaenese tarbimis- või käitumisharjumustes muutnud näiteks viimase kolme-nelja aasta jooksul?

Ma ise ei ole muidugi kõiges ideaalne eeskuju ja kindlasti leidub ühtteist, kus saan teadlikumalt käituda. Aga samas mõned asjad küll. Ma põhimõtteliselt eelistan jala käia või ühistranspordiga sõita. Muidugi, ministrina on mul olnud abiks autojuht Veiko. Aga kui riigikogu saadik olin, siis ma autot ei kasutanud. Kodust hommikul viis minutit jalutamist lasteaeda ja 25 minutit tööle, õhtul sama rutiin teises suunas. See oli väga mõnus igasuguse ilmaga. Tõsi, kui ikka väga hullult vihma kallas, siis ma hoidsin kümme minutit kokku ja sõitsin kolm peatusevahet bussiga.

Samamoodi on prügi sorteerimisel. Meil on küll kodus biojäätmete kogumiseks eraldi konteiner olemas, aga kahtlemata võiks veelgi pühendunumalt prügi sorteerida, eriti kui räägime kõiksugu kodukeemia toodetest. Mina ise näiteks käin neid puhastus- ja muude vahendite pudeleid Biomarketis täitmas. Eks ta mõnevõrra tüütu ju on, ent samas see on midagi sellist, mida ei tule teha igapäevaselt või -nädalaselt, vaid näiteks kord kvartalis.

Jah, see on üheltpoolt üsna väike asi, aga see on tõesti midagi, kus ma ise olen oma käitumist teadlikult muutnud. Eesmärgiga, et pakendeid ja ära visatavaid asju vähem oleks.

Aga lõpuks olen mina ka ju tavaline kodanik. Nii et see kliimaministri veenmistöö, et ma peaks teistmoodi käituma, peab ka minuni jõudma (naerdes). Ei piisa vaid tekstiilist koti kandmisest, midagi tuleb veel teha.

Teil on lapsed nii koolis kui lasteaias. Kas te nende pealt näete ka juba keskkonnateadlikumat mõtlemist, mis sunnib ennastki rohkem mõtlema?

Mu kolmest lapsest kaks käivad koolis ja üks lasteaias. Kuna ka koolis käivad lapsed ei ole veel päris teismeikka jõudnud, siis nende reaktsioonid on rohkem instinktiivsed, kui teadlikkusel põhinevad. Samas, mul pole kunagi olnud lastega muret, kui hakkame minema nädalavahetusel näiteks Nukuteatrisse – et kas minna auto, bussi või trammiga. Trammipeatusse jalutame uksest välja minnes vasakule, bussipeatusesse paremale. Vaidlus käib, kas minna trammi või bussiga. Ja siis me sõlmime kokkulepped, et “olgu, seekord teeme nii, nagu sina tahad ning läheme trammiga ja järgmine kord siis läheme bussiga”. Autoga sõita ei soovi küll keegi.

Kui mu vanem laps oli kuueaastane, siis olid ETV Esimeses Stuudios külas [toonane riigikogu keskkonnakomisjoni esimees] Erki Savisaar ja [kliimaaktivist] Kertu Birgit Anton ning arutasid kliimateemadel. Siis ta vaatas seda saadet ja ütles mulle: “emme, aga sellel tüdrukul on ju õigus. Kuidas see onu sellest aru ei saa?”. Ehk siis see, mis tema jaoks oli loogiline või veenev, ongi see, mida me peame roheleppe sisuks või roheliseks ilmavaateks.

Lõpetuseks küsime Järgmise Peatuse intervjuudes alati kaks küsimust – milline on olnud teie elu mälestusväärseim rongireis ning kuhu viiks teid esimene sõit Rail Balticaga?

Kuna mu õde elab Saksamaal, läheks ma muidugi Berliini!

Elu mälestusväärseim reis … Ma olen näiteks Vietnamis võtnud öörongi pealinnast Hanoist riigi lõunaosa suurima linna Ho Chi Minhi (Saigoni) suunas. Me tegelikult tulime veel riigi keskosas olevas Hue’s maha ja sõitsime siis edasi. Need olid küll ühed mälestusväärsed sõidud. Sõidad ühes kupees kohalike inimestega, sööd seal mingeid huvitavaid puuvilju mida parasjagu pakutakse. Aga rongireisidega meenuvad kohe veel ka Eurostariga sõidud Londoni ja Pariisi vahet.