12.04.2018
400 kirjale allakirjutanud ei mõista, et Rail Baltic pole kauba- ega reisijate veo raudtee, vaid julgeolekupoliitiline projekt. Rahal ei ole sellise eesmärgi saavutamisel tähtsust, sest iseseisvusel pole hinda.
Idast saab kiiresti rongidega üle piiri, aga Poolast mitte. Kui kaubavedu aitaks rööbastee hoolduskulu katta, oleks see juba puhas preemia. 300 või 500 miljonit eurot on Eesti riigikassale jõukohane kulutus, kui seda tasuda osade kaupa. Me jaksame kiirraudtee kinni maksta, sest unistame kuuluda Euroopasse, kus rahvas sõidab rongiga.
See ei tähenda, et peaks halvustavalt sildistama kirjale allakirjutanuid. Nii nagu seda tegi endine minister Raivo Vare: «Valdav osa raudtee vastastest, sealhulgas humanitaarid, ei jaga Excelist nagunii suurt midagi.»
Kirjanik Andrus Kivirähk või psühholoog Tõnu Ots võiksid Varele ilmselt midagi palju sapisemat vastata. Lugematu hulk teadmisi on siin maailmas tähtsamad kui oskus Exceliga ringi käia.
Kivirähk kirjutas oma viimases romaanis harilike inimeste unistusest pääseda kuhugi, kuhu nad igapäevaelus ei saa, minna kohta, mida õigupoolest olemaski pole. Rail Baltic on Eesti poliitikute ja ärimeeste unistuste pelgupaik, mis annab neile jõudu igapäevarähklemisega toime tulla.
Muidugi mitte kõigi poliitikute ega ettevõtjate. Raudteevastased ettevõtjad arvavad, et kiirraudtee võib nende äri ohustada. Rail Balticut kaitsevad aga need ettevõtjad, kes loodavad sellest kasu. Esmalt saab kruusa ja killustikku müüa, siis äkki veel midagi teha. Eesti osa ehitus läheb maksma vähemalt 1,35 miljardit. Selle raha pööritamises osalemisest ei taha ükski ärimees ilma jääda.
Poliitikutega on keerulisem. Reformierakonnal või Keskerakonnal kui peaministri vastutuse võtjail tuleb projekti toetada. Opositsiooniparteid, kelle igapäevane vastutus riigiasjade eest on tagasihoidlikum, võivad rahumeeli raudtee vastu olla, sest see on populaarne.
Taristuehitus muudab looduskeskkonda pöördumatult. See on tõsi. Kus enne oli aas ja mets, hakkab Rail Balticu kiirraudtee rajamise järel olema elutu ja mürgine tööstusala. Raudtee-ehitus kahjustab keskkonda.
Aga paraku on nii, et selleks et Eesti majandust arendada, tuleb puid raiuda ja kruusaauke avada. Sellest ei ole pääsu.
«Meie rabad ja metsad ei tohi hävida koos usaldusega oma riigi suhtes. Tõde ja usaldust, mida me vältimatult riigi kestmiseks vajame, ei tohi uputada sohu Rail Balticu tammi alla,» seisab 400 kirjas.
«[Rail Balticule] raha eraldamise lõplik argument oli julgeoleku- ja geopoliitiline – me taristu on pigem itta kui läände, vaim aga läände ja põhja. Lihtne on neil, kes lääne-skepsist ega ida-huvi ei häbene, minul mitte,» vastas sellele endine minister, riigikogu liige Jürgen Ligi.
Ega me täpselt tea, kui palju Rail Baltic maksab. 2017 aprillis seisis EY raportis, et projekti kogumaksumus on 5,8 miljardit eurot, sellest Eesti osalus 1,35 miljardit. Toona räägiti optimistikult, et peame maksma riigikassast kuni 300 miljonit eurot. Ülejäänu tuleks Euroopa maksumaksjalt.
Ehitus oleks pidanud algama 2019. aasta sügisel ja valmima 2025. Vaikimisi oli niikuinii arvestatud, et ehitus läheb maksma võib-olla seitse või isegi kaheksa miljardit. 2021. aastal algaval rahastusperioodil maksab Euroopa Komisjon Rail Balticule väiksema toetusmääraga raha, peame panustama enam kui 20 protsenti, sest praegu maksab Brüssel kuludest 80 protsenti.
Raudtee läheb meile palju kallimaks, kui praegu arvutada oskame. Aga kuna meie suur unistus on pöörduda idast läände, siis raha pole tähtis.
