Arhitekt Indrek Allmann: Rail Baltica Pärnu terminalist saab uus värav Eestisse

Rail Baltica Pärnu rahvusvahelise reisiterminali kavandamise eeltööd jõuavad vahefinišisse selle aasta märtsis, mil valmib hoone põhiprojekt. Uue terminali arhitektuurilise lahenduse „Vesijooksik“ autorid Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Gunnar Kurusk ja Tanno Tammesson arhitektuuribüroost PLUSS näevad terminali märgilise väravana, mis on linnapildis visuaalselt silmapaistev ning avab nii pärnakatele kui külalistele vaated ümbritsevale jõeäärsele maastikule, pargile, linnaruumile ja raudteele.

Miks te otsustasite Pärnu terminali arhitektuurikonkursil kaasa lüüa? Mis tundus ülesande juures paeluv?

Otsustasime kaasa lüüa peamiselt kahel põhjusel – tavatu ja keeruline terminali asukoht ning prestiižne ja kompetentne žürii. Terminali asukoht on raskesti ligipääsetav, mis tähendab, et linnasüdamest vaadatuna tuleb esmalt Pärnu Mai elurajoon, siis ladude piirkond, seejärel riikliku tähtsusega maantee ja alles siis terminal. Meie ülesanne oli tuua see inimestele lähemale, muuta see nähtavaks ja ligipääsetavaks ning piirkondi ühendavaks. Kõike seda nii ratta, auto, bussi ja jalgsi liiklejate jaoks. Avalik ruum ning iseäranis transpordisõlm peab olema arusaadav ja leitav ilma lisamärgistuste ning siltideta, see peab olema nn iseennast juhtiv, märgatav. Me ei löö kaasa just väga paljudel avalikel arhitektuurikonkurssidel, aga keeruline asukoht ja ligipääsetavuse tagamine moodustas väljakutsuva ülesande.

Teine põhjus, miks otsustasime osaleda, oli konkursi silmapaistvalt tugev ja kompetentne žürii. See on väga suur motivaator arhitektidele, kui töid hindavad oma ala parimad professionaalid. Žürii esimees oli näiteks Rainer Mahlamäki, Soome rahvusvaheliselt üks tuntumaid ja kogenumaid arhitekte ning samuti mitmed Eesti tipptegijad nagu Raivo Puusepp või Veronika Valk.

Kuidas lahendus „Vesijooksik“ sündis? Mis on teie kontseptsiooni läbivad märksõnad?

„Vesijooksik“ töö juures oli huvitav, et terviklahendi ehk idee pikast ja nõtkest hoonest lõime üpris ruttu, kuid palju aega kulus selle lihtsustamisele – n-ö välja puhastamisele liigsest. Teinekord kõige keerulisemad asjad on just lihtsad asjad. Üritasime oma töös leida seda võtit või essentsi, kuidas lihtsate vahenditega võimalikult selgelt ligipääsetavuse küsimus lahendada.

Nagu öeldud, terminal peab olema linnaruumis leitav ja näha. Seetõttu otsustasime hoone tõsta üles maapinna kohale ning paigutada ligipääsud ja minimalistlikud, õhulised galeriid kõikides vajalikes liikumissuundades – jõe äär, parkla, maantee, bussipeatus, park jt. Meie võistlustöö sisaldas ka nägemust väikesest sadamast, seega loodame, et Pärnu jõetramm saab ühel päeval reaalsuseks, mis ühendaks bussijaama ja kesklinna raudtee terminaliga.

Hilisemasse projekteerimisse kaasasime insenerid Hispaaniast nende väga tugeva kogemuse tõttu sildade projekteerimisel. Tänu sellele on lootust, et välja pakutud elegantsed ja kerged vormid ka ellu jõuavad. Näiteks saledad ja õhulised nn hoone jalad on oma lahendilt Eestis väga uudsed.

Teil oli meeskonnas ka Pärnu juurtega arhitekt, kui palju see aitas ülesannet lahti mõtestada?

Arvan, et Jaan Jagomägi Pärnu päritolu aitas meil paremini tunnetada asukohta ning sellega seonduvat väljakutset. Ka seda, millistele sisulistele aspektidele rõhku panna, mida arvestada inimeste liikumisdünaamikas ja suhestumisel linnaruumiga. Tema osalus andis palju juurde, on ju meie kontseptsiooni üks põhiväärtustest lokaalsus ja sobivus inimeste elukeskkonda.

Kui palju arvestasite ka sellega, et Pärnu on väliskülaliste jaoks esimene värav?

Tegelikkuses ju ongi Eesti väravaks just Pärnu terminal, mitte Ülemiste nagu palju räägitakse. See on esimene suur rahvusvaheline peatus rongiga tulijatele, kus kohtutakse Eestiga. Oleme oma töös sellega ka arvestanud. Kui inimene Pärnus rongist väljub, siis aitab loodud lahendus lugeda ümbritsevat linnaruumi ning asukohas orienteeruda. Terminal ja kõik galeriid on läbipaistvad ning aitavad seeläbi leida kiiresti vajalik liikumissuund. Eesti kuvand nooruslikust ja kiirelt liikuvast ühiskonnast on toodud arhitektuuri.

Millised ruumid ja ühisalad on terminali planeeritud ning kuidas lahendatud ooteplatvormid?

Hoonesse tulevad erinevad kauplused, kohvik, lisaks suur ootesaal. Samuti on eraldi VIP-ruumid, kus saab segamatult tööd teha või mugavalt rongi oodata. Kohviku ette on kavandatud rõdu koos trepistikuga, kus saab istuda ja kust avanevad suurepärased vaated jõele ja jõe sildadele.

Rongi saab oodata ka platvormidel väikesel kaetud alal ning loomulikult ka terminalis sees. Algselt nägime oma töös ette, et katusega oleksid kaetud kõik platvormid, kuid kuna põhitrassi muudatuse käigus lisandus üks perroon juurde, siis kõigi nende klaasiga katmine oleks olnud liiga kulukas. Eelprojekti kohaselt tuleb terminali kolm platvormi, millele pääsukohtadele on loodud ruumid, kus saab vihma ja tuule eest kaitstuna lühemat aega ka rongi oodata.

Kuidas muutub terminali ümbrus, kas rohelus säilib?

Proovime jaamahoonega senist maastikku ja ökosüsteemi võimalikult vähe häirida, kuid mõningaid muutusi tuleb. Seda peamiselt põhitrassi raudteetammi tõttu. Aga muudatusi on erinevaid. Näiteks ehitatakse senise Liivi tee alt läbi mineva ja tihti veega üleujutatud tunneli asemel täiesti uus ja viisakas, et inimesed saaksid mugavalt platvormidele ning raudteeterminali siseneda. Oleme loonud alale võimalused jalgsi, tõukeratta või jalgrattaga ligipääsemiseks, samuti saab seal olema elektrirataste laadimiskoht ning hoiualad. Terminali juurde tuleb ka elektriautode laadimispunkt.

Arhitektuuribüroo PLUSS jaoks on roheteemad olulised olnud läbi kogu meie tegevuse aja. Oleme endiselt seda meelt, et kõige rohelisem on see hoone või hoone osa, mis on jäetud rajamata. Seetõttu oleme „Brüsselist“ ette antud hoone ruumiprogrammi püüdnud osadeks lahti võtta ja eestlase kombel otstarbekalt igat ruutmeetrit kaaludes uuesti kokku panna. Ikka selleks, et mitte tarbetult ruumi raisata ega negatiivset mõju keskkonnale tekitada. Oleme projekteerimisel järginud madala energiakulu printsiipi, loomulikult tulevad hoones kasutusele ka päikesepaneelid.

Kuigi arhitektuurivaldkond on killustumas, siis peetakse siiski endiselt heaks tooniks ja eesmärgiks ühtse terviku loomist. Kogu üldine arhitektuurne raamistik nii sees kui väljas on seetõttu meiega kaasa töötavatele sise- ja maastikuarhitektidele ette antud. See tagab, et tekiks tervik ja saaks kaetud olulised teemad nagu, et need samad männid jääks sinna kasvama või materjalid oleks ühtsed nii sise kui välisruumis. Haljastusest veel – kasutame sama taimestikku nagu täna: mustikad, samblikud, liivapaljandikele omast põõsastikku. Ainult ühe suurema lisanduse tegime – peaukse juurde tuleb suur lillepõld, mis tervitab saabujat ja on pea igal aastaajal õitsev.

Kuidas pärnakad on lahenduse vastu võtnud?

Väga positiivselt. Nende jaoks saab see selgelt olema sajandiprojekt ning seda isegi nende jaoks, kes pole otseselt reisijainimesed. See loob palju uusi töökohti ning muudab Pärnu tõmbekeskuseks. Mulle meeldibki seda terminali vaadata terve Eesti vaatepunktist. 40 minutiga Tallinnasse ja tunniga Riiga – selle tähendus on väga märgiline. Sõita täna Tallinnas trammiga lennujaamast Kalamajja, on sõit ajaliselt pikem, kui tulevikus saab olema sõites Ülemistelt Pärnusse.