Arhitektid Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Tarmo Miller: «Hotspot Estonia»

Vaidlused, kas Rail Balticule jagub kaupa, kas sellel hakkab üldse inimesi reisima ja kas oleks mõistlikum remontida läbi Tartu kulgev raudtee, on teisejärgulised. Olulisem on küsida, kuidas oleks Eestil ruumiliselt võimalik end Baltimaade liidriks mängida, kirjutavad arhitektid Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Tarmo Miller.

Jutt kahanevatest Eesti väikelinnadest ja tõmbekeskuste järjest suurenevast rollist pole meile kellelegi võõras. Täpselt sama protsess toimub ka palju suuremas skaalas: tihedamad piirkonnad Euroopas tõmbavad hõredamatest endale nii oskuslikke töömehi kui ka tippteadlasi, meie helgemaid päid.

Astudes sammukese veel laiemale skaalale, näeme, et samasugune konkurents toimub tagasitõmbuvate Ameerika Ühendriikide, killustuva Euroopa ning järjest kasvava Hiina vahel. Hiinas elab miljardi võrra rohkem inimesi kui Ameerika Ühendriikides. Kogu teadus, finantsvõimekus ja tehnoloogia koondub järjest rohkem sinna.

Eesti ei ole suletud süsteem, sellises maailmas nurga taha jäädapole jätkusuutlik perspektiiv. Mida tihedam on igapäevane läbikäimine, seda lahutamatum on muuhulgas ka julgeolek.

Atraktiivse tiheduse mõõtmine on iseenesest lihtne; selleks vaadeldakse, kui paljudel inimestel on võimalik teatud kriitilise ajavahemiku jooksul üksteisega ühendus luua. Vaadeldakse n-ö igapäevast töölkäimist, mitte etteplaneeritud reisimist.

Loogiline on, et hõredamalt asustatud piirkondadel pole tihedalt asustatud suurlinnadega võistlemiseks muud võimalust kui muuta omavahelised transpordisidemed võimalikult kiireks, st ületada ajafaktoriga ruumiline lahusolek.

Kuigi nii lennujaama kui ka raudtee korrashoid nõuab raha, ei ole tegemist äriettevõttega iseenesest. Me ei sulge Tallinna lennujaama pelgalt seetõttu, et kasulikum oleks selle krundi peale ehitada mõni kaubanduskeskus, sest ilma lennujaamata ei oleks võimalik Eestis rääkida ei Skypeʼist, ei Transferwiseʼist ega ka Euroopa Liidu eesistumisest.

Nendest ettevõtmistest ja võimalustest, mis eeldavad naaberlinnade sünergiat, pole võimalik rääkida enne Rail Balticu valmimist. Kas raudteel tegutseb oma rongidega Deutsche Bahn või midagi muud, seda näitab aeg.

Erinevalt Kesk-Euroopast pole meie piirkonna suurlinnad õieti kunagi olnud ajaliselt sellise kriitilise piiri sees, et oleks võimalik tekitada sidus majanduslik läbikäimine. Kriitiliseks loetav ajavahemik läheb küll aina lühemaks, aga üldiselt loetakse praegu normaalseks olukorda, kui ühe tööpäeva sees saab käia naaberlinnas koosolekul – linnadevaheline sõiduaeg peaks olema nii lühike. Siis on need linnad äriajamiseks piisavalt lähedal, et konkureerida investeeringute eest klastrina koos ja olla seeläbi maailma mastaabis konkurentsivõimelised. Taas lokaalselt – kogu Eestile on kasulik rahvusvaheliselt atraktiivne Tallinn.

Kui unustada hetkeks distantsid ja vaadelda kombinatsioone meie piirkonnas, saaksid klastri moodustada Vilnius, Riia, Tallinn – tõenäose raskuskeskmega Riia-Vilniuse teljel. Kui õnnestuks siia liita Helsingi, siis liiguks raskuskese loodavasse Talsinkisse. Seda raskuskeset või selle täpsemat paiknemist suudaks mõjutada veel ainult Peterburi ja Stockholmi liitmine. Kui juhtrolli haarab siin Helsingi, siis on raskuskese seal. Meile oleks parim, kui ühislinn Talsinki ühenduks läbi Helsingi Stockholmiga ja läbi Tallinna Peterburi ning Riiaga. Moodustuks «Hotspot Estonia», mis looks siin piirkonnas maksimaalse tiheduse, suutes selliselt võistelda juba ka Euroopa metropolidega.

Ühenduspunktiks oleks vaja kiiret lõunasuunalist ühendust, seejärel kiiret ühendust ida poole. Järgnema peaks Helsingi ja Tallinna südalinnade ühendamine ning Helsingi ühendamine Stockholmiga läbi Ahvenamaa.

Mistahes kiire, lühikese ajavahemiku jooksul suuri vahemaid ületada võimaldava ühenduse loomiseks on vaja ruumilisi eeldusi. Rail Balticu raudtee rajamist on kritiseeritud väitega, et see on juba nii vananenud tehnoloogia, et sellesse pole mõtet investeerida. Mõõtmatult tähtsam on siinkohal hoopis fakt, et Rail Balticu loomisega valmib uus, palju sirgem koridor Tallinnast Riiga.

Määravam kui kasutatav tehnoloogia – rööpmelaius või -kuju – on just koridor kui geomeetria. Kellel veidigi koolifüüsika meeles, teab, et mida kiiremaks läheb liikumiskiirus, seda keerulisem on liikuda mööda tsaariaegset käänulist vankrirada. Seega, sirget joont vajab ka hyperloop või muu säärane tulevikutehnoloogia.

Uued kiired ühendused loovad võimaluse luua majanduslik keskkond, mis hoiaks praegu Eestis elavad ja tegutsevad inimesed siin. Ainult siin elavad inimesed kaitsevad ja arendavad muuhulgas ka meie looduskeskkonda parimal võimalikul viisil. Uue koridori loodusesse sobitamine ongi väljakutse.

On väidetud, et selmet arendada mitut transpordiliiki, tuleks keskenduda maanteetranspordi parendamisele. Jättes kõrvale meie neli aastaaega koos nende iseärasustega, võime väita, et selle plaani kõige suurem puudus on ruumiline/keskkondlik mõõde. Samamoodi nagu kiire raudtee ei saa olla kõver ja läbida väikelinnu, ei saa seda olla ka kiire autotee. Mismoodi ja mis hinnaga rajatakse meil neljarajalist maanteed, on Tartu poole suunduval teel näha. Seal rajatava tee muldkeha tüüpristlõige on minimaalselt 22 meetrit lai. Vastav raudtee muldkeha on vaid 12-meetrine.

On täiesti selge, kumma rajamisega seonduv keskkonnamõju on suurem. Kokkuvõetuna: uus lühim, sirgeim transpordikoridor on väiksema keskkonnamõjuga kui mistahes sama funktsionaalsusega paratamatult pikem autotranspordikoridor või tunduvalt pikem, paratamatult suurt ümberehitamist vajav olemasolev raudtee.

On suur vahe, kas räägitakse kohalikust, regionaalsest või regioonidevahelisest (mandritevahelisest) ühendusest. Kõik need ühendused on üliolulised ja need peavad olema kiired ja mugavad.

Rail Balticu tulek toob Riia Tallinnast vaid umbes tunni ja 45 minuti kaugusel. Ehk järgmine suurlinn oleks Tallinnast sama kaugel, kui praegu on Põltsamaa. Pärnu oleks sama kaugel kui Viimsi.

Viimasel ajal on räägitud võimalusest tuua Eestisse Tesla tehas. See pole aga mõeldav, kui seda ei toeta kiire ühendus muu maailmaga ja Baltimaade vahel. Laevandus, tänu ümberlaadimisvajadusele, siin paraku ei konkureeri, samuti mitte tsaariaegne kõverraudtee. Kõrgtehnoloogilise tootmise sihtpunktid on tihtilugu teised tehased, mis ei pruugi olla mere ääres, pidev ümberlaadimine laevadelt oleks paratamatu.

Kui tahame saada investeeringuid, mis vajavad inimeste hulka tootearenduse ja töökäte mõistes, peame olema regioonina – Riia, Tallinn ja Vilnius (ja Helsingi?) – ühendatud. Kõrgtasemel tehnoloogiline tootmine tuleb siia vaid siis, kui suudame naaberlinnade parimad kompetentsid kokku liita. Tuleb luua Hotspot Estonia!

 

Artikkel ilmus esmakordselt 2017. aasta 18. septembril ajalehe Postimees arvamusportaalis.