28.04.2014
Ilma Rail Balticuta on Eestil suur oht jääda perifeeriaks, kus arenguvõimalused on piiratud ja inimesed pagevad pidevalt piiri taha. Uus raudtee võimaldaks aga eestlastel oma kodumaal edasi elades saada osa rahvusvahelisest majandustegevusest ja mõttemaailmast.
Tänapäeva inimene on harjunud kiirelt ja mugavalt punktist A punkti B liikuma. Maailm on ammu väikeseks saanud ja odavlennufirmad võimaldanud keskkonda tugevalt reostava transpordivahendi pealtnäha muretu kasutamise ka üsna lühikestel reisidel. Keskkonnale ja Euroopa ülekoormatud õhuruumile mõeldes oleme aga sunnitud oma tarbimisharjumusi kriitiliselt hindama, sealhulgas lennuki üleliigset kasutamist vähendama.
Kesk-Euroopas on korralikud kiirrongiühendused juba laialt kasutusel ja kasulikeks hinnatud. Raudteeliiklus on mere-, maantee- ja lennutranspordist märkimisväärselt keskkonnasääst-likum ning CO2-makse, ELi väävlidirektiivi ja tõusvat kütuse hinda arvestades ka odavam. Lühikeste vahemaade läbimisel on kiirrong ka aja poolest tihti lennukist ees – pole ju vaja äärelinnas asuvasse lennujaama eraldi sõita ega tüdimust tekitava ootamisega arvestada.
Eestile on Rail Balticu näol avanenud erakordne võimalus ennast moodsa kiirraudteeliiniga otse Euroopa südamega ühendada. See hõlbustaks inimeste liikumist, avaks uue koridori kaubaveo jaoks ja tooks Kesk-Euroopa Eestile igapidi lähemale. Ometi kõheldakse Euroopat ja selle majandust ühendavas projektis ning paljud küsivad, kas Rail Balticul on üldse mõtet.
Raudteeühendus ju praegugi olemas, aga seda niikuinii ei kasutata – milleks siis veel uut ehitama hakata? Äkki kas või selleks, et praegune raudteeühendus on olemas ainult teoorias. Praktikas on vanamoodse ja aeglase ühenduse asemel targem teiste transpordivõimaluste kasuks otsustada.
Teine mure puudutab seda, kas reisijaid ja kaupa nii pika liini jaoks tõesti jätkuks. Tallinna ja Berliini vahele korraliku rongiühenduse rajamine ei tähendaks aga, et reisijad ja kaup tingimata ainult Tallinnast Berliini sõitma peaksid. Rööpaid võiks kasutada ka väiksemate vahemaade läbimiseks – just selliste, mille puhul lennuk on nii ajaliselt kui ka keskkonnamõjude poolest rohkem kahjulik kui kasulik.
Kolmas ja kõige aktuaalsem küsimus puudutab trassivalikut. Ühele variandile jääb ette asula, teisele karstiala. Veel on oluline, kuidas saaks uus ühendus olla kasulik ka eestlastele endile, mitte ainult neile, kes rongiga läbi Maarjamaa vuhisevad. Selge, et kiirrong ei saa ilma oma eesmärki kaotamata igas külas peatuda. Tähtis olekski hoolikalt arutada, kus võiksid asetseda need liiklussõlmed, kus rong hoo maha võtaks. Seal vajataks ka hästi töötavat jätkuliiklust, et uus ühendus saaks võimalikult paljusid teenindada.
Kindlasti pole olemas varianti, mis kõigile meeldiks. See on paratamatus, millega peab ühise eesmärgi nimel leppima. Oluline on erinevate võimaluste üle vaielda, nende tagajärgi põhjalikult uurida ning kodanikke ja kogukondi kaasa haarata. Selge on ka see, et headele liiklusühendustele ei peaks ohvriks tooma ei terveid asulaid, puhast joogivett ega väheuuritud loodusnähtusi ja loomaasurkondade elujõulisust. Eestlased on harjunud kiireid otsuseid langetama, aga nii pika perspektiiviga projekti puhul ei maksa üleliia kiirustada.
Pealegi ei pruugi praegused põlvkonnad raudteega kaasnevat arengut paljuski oma silmaga näha. Projekti potentsiaali hinnates tuleb vaadata eelkõige kaugele tulevikku – kümneid, isegi sadakond aastat ettepoole. Ennustada ei oska meist keegi, aga mõelgem kas või, kui palju on elu viimase 25 aasta jooksul muutunud.
Juhul kui otsustamise puhul näiteks referendumiks läheb, loodan siiralt, et eestlased teevad õige valiku. Ja kui Rail Baltic on paigas, on ainult aja küsimus, millal soomlased oma paljuräägitud Helsingi-Tallinna tunnelit ehitama hakkavad. See avardaks transpordivõimalusi veelgi ja päästaks jälle väikese killukese Põhjamaade ainukordset loodust.
Praeguses tormilises olukorras oleks Rail Balticu rajamine kindlasti ka selge sõnum Moskva suunas. Taristule mõeldes on Eesti koos teiste Baltimaadega endiselt osa endisest Nõukogude Liidust. Moodne ühendus Kesk-Euroopaga näitaks oma territooriumi kahtlaselt laiendavale Venemaale, millise ühiskonnaga Eesti kõige rohkem ühtekuuluvust tunneb ja kus eestlased maailmakaardil asetseda soovivad.
TERHI PÄÄSKYLÄ-MALMSTRÖM
ajakirjanik ja tõlkija
Allikas: Äripäev, 28.04.2014
