Nabala looduskaitseala loomine sisuliselt välistab seda läbiva Rail Balticu trassi, alternatiiviks on aga trassid, mis lähevad läbi tihedalt asustatud valdade.
Rail Balticu raudtee trassile parima asukoha leidmine on muutunud suureks peavaluks. Kõige keerulisemaks piirkonnaks on osutunud Harju maakond ja seetõttu, et valitsusel tuleb sisuliselt valida kohaliku looduse ja kohalike inimeste vahel.
Eelmisel esmaspäeval tegi keskkonnaamet avalikuks Nabala looduskaitseala moodustamise eelnõu ja muud uut kaitseala puudutavad dokumendid. Need kinnitavad seda, mida keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ütles juba eelmise aasta lõpus ehk enne kaitseala loomist: Nabalast kavandatav Rail Balticu raudteetrass läbi minema ei hakka.
Läbi suurte külade
Keskkonnaameti Harju–Järva–Rapla regiooni kaitse planeerimise spetsialist Kristi Pai ongi täpselt nii konkreetne: praegu avalikustatakse selline Nabala looduskaitseala piir, mis välistab Rail Balticu raudteetrassi kaitsealast läbiminemise. Isegi kui töö käigus peaksid kaitseala piirid muutuma, jääb see põhimõte tema kinnitusel paika.
Rail Balticu Eesti projektijuhi Indrek Sirbi sõnul tuleb loodusväärtusi kaitsta ja selleks peab hindama põhjalikult raudteest tulenevaid mõjusid kõikjal, kust trassialternatiivid läbi lähevad. „Kuid looduskaitseala ei ole iseenesest takistavaks teguriks raudtee rajamisel, küsimus on reaalsetes loodusväärtustes ja kaitserežiimis,” viitas Sirp sellele, et ekspertiisid pole seni andnud sisulisi selgitusi, mida ja mis põhjusel Nabalas nii ulatuslikult kaitsta on vaja.
„Juhul kui Nabalat läbivad trassivariandid ära langevad, siis jäävad võrdlusesse 12A ning 13-ndad ja 14-ndad trassivariandid, mis läbivad tihedalt asustatud piirkondi,” tõdes Sirp.
Niisiis, kui Nabalat läbivad trassid kaardilt maha tõmmata, jäävad alles trassivariandid, kus raudtee läbib asulaid. Ja need asulad pole väikesed, vaid Tallinna külje alla jäävad Kiili ja Rae vald, kuhu on kolinud hulk inimesi, kes tahavad pealinnas tööl käia, aga mitte seal elada.
Juba aastaid tagasi tegi MTÜ Tuhala Looduskeskus ettepaneku muuta Nabala piirkond maastikukaitsealaks. Selle eesmärk oli kaitsta piirkonda mitme kaevandusfirma eest, mis soovisid seal paekivi kaevandama hakata. Nüüdseks on Nabala lähedal asuva Tuhala nõiakaevu kaitseks internetis hääle andnud üle 65 000 inimese. Paradoksaalsel kombel on looduse eest võidelnud kohalikud nüüd olukorras, kus loodus päästeti, aga tuleb võitlema hakata enda kodukoha eest.
Kiili asevallavanem ja arendusnõunik Aimur Liiva seda teebki. Raudtee ei tohiks läbida tiheda asustusega valdasid ja Kiili vallavalitsus kasutab tema kinnitusel kõiki seadusega lubatud võimalusi, et valda poolitavaid ja tiheasustusalade vahetus läheduses kulgevaid trasse välistada. „Et vallaelanikud on absoluutses enamuses sama meelt, on näidanud tulised Rail Balticu avalikud arutelud, kus alati on kohal saalitäis inimesi, kellest paljud on sõna otseses mõttes valmis lõpuks buldooserite ette astuma,” sõnas Liiva.
Probleem ei ole selles, et raudtee hakkaks varjama kellegi vaadet kauguses olevale metsale. Rong hakkaks sõitma vahetult sadade inimeste aia tagant ja trassivariantidele jääks ette ka maju, mis tuleks lammutada.
„Ma arvan, et see on ebaõiglane,” ütles Luige kohaliku elu edendaja Kaire Nuut. „Inimesed on endale kodud soetanud buumiajal ja hüvitis ei kataks ilmselt ka inimeste laenujääki. Ta jääb kodust ilma ja kõnnib minema, laenujääk kaelas.”
„Paljud vanemad inimesed on elanud seal aastakümneid ja oma kodu ehitanud. Kaubaraudtee aia taga ei sobi sellesse kuvandisse mitte kuidagi,” nentis ka Liiva.
Rail Baltic ei too konkreetsetele asulatele ja nende elanikele tema sõnul ka mingisugust kasu, sest tegu on Euroopa rööpmelaiusega kaubaraudteega, millel hakkab paar korda päevas sõitma ka reisirong, mis alustab teed Tallinnast ja järgmine peatus on alles Pärnus. Kohalikud elanikud imestavad, miks Rail Balticut ei võiks rajada juba olemasoleva raudtee koridori, mis läbib Saku valda – sellega on juba harjutud ja ka kulu võiks väiksem olla.
Trassid suveks valitsusse
„Oleme rääkinud sellest rongist ka ju kui lihtsast ja kiirest võimalusest rahval liikuda, mis tähendab ka ju seda, et rahvas ei hakka metsa vahelt rongi peale tulema. Tavaliselt tullakse ikkagi elukohtadest,” imestas bioloog Urmas Tartes. „Kas [Nabala] looduskaitseala luuakse või ei looda, sealt trassi läbi tõmbamine oleks igal juhul problemaatiline. Kui tegu on EL-i abirahaga tehtud projektiga, siis selle käigus EL-i seadusega kaitstud alade hävimine välistab rahalise toetuse. Seda oleks võinud algusest peale arvestada.”
Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus kinnitas, et ta ei ole raudtee vastu, vastupidi, seda on Eesti ja ülejäänud Euroopa ühendamiseks vaja. „Ja ma olen veendunud, et seda sajandi suurinvesteeringut on võimalik teha ilma piirkondi, külasid ja valdu üksteise vastu ässitamata,” sõnas ta. Nabala–Tuhala looduskaitseala loomiseks valmistutakse ministri sõnul juba 2010. aastast alates ja sellega on olnud võimalik Rail Balticu planeerimise esimesest hetkest arvestada.
„Rääkida praegu ikka veel sellest, et kui Nabalast–Tuhalast üle sõita ei saa, siis on kõik halvasti, on sama narr, kui mõne uue tornmaja rajamisel nõuda järjekindlalt, et see peab paiknema just nimelt Tallinna Raekoja platsil,” võrdles Pentus-Rosimannus. „Ei käi need asjad nii.”
Keskkonnaministri väitel on ta kuulnud, et valdades käiakse inimesi lausa hirmutamas, et kui nad Nabalast–Tuhalast raudtee läbiviimisega ei nõustu, tuleb pool nende külast maha lammutada või et siis kannatab kõige rohkem just nende piirkond. „See on otse öeldes inetu ja räpakas asjade ajamise viis. Selliseid alternatiive, mis ei lõika täiesti uuel moel asulaid ega nõua kümnete majade lammutamist, on võimalik leida küll ja neid on ju ka trassijoonistajate laual rohkem kui üks,” ütles Pentus-Rosimannus. „Minu arvates on tohutu surve nui neljaks just Nabalast ja Tuhalast üle sõita ikka päris tõsiselt küsimusi tekitav.”
Lõpliku valiku peab tegema valitsus, kelle otsustada on nii looduskaitseala rajamine kui ka lõplik Rail Balticu trassivalik. Majandusministeeriumi eesmärk on maikuu lõpuks välja valida trassid, mis esitatakse valitsuskabinetti otsustamiseks. Kuigi enne lõplikku otsust ei ole miski kindel, on vähetõenäoline, et looduskaitseala selle võitluse kaotab.
Nabalas vajab kaitset veerežiim
Nabala–Tuhala piirkonnas on just tundlik veerežiim see, mis keskkonnaministri sõnul erilist kaitset vajab. Raudtee rajamine pole veerežiimi pöördumatult kahjustamata ekspertide hinnangul võimalik.
Nabala looduskaitseala on jagatud kaheks piiranguvööndiks ja kuueks sihtkaitsevööndiks. Viimased on karmide nõudmistega. Seal on majandustegevus keelatud ja uusi ehitisi tohib sinna püstitada üksnes juhul, kui need on kaitseala tarbeks. Raudtee seda loomulikult ei ole.
Nabala alal võib bioloogide hinnangul leida mitmeid haruldasi liike. Pealegi kahtlustatakse maa-aluste jõgede olemasolu ja sealsed metsad ja lamminiidud on säilitamist väärt.
Loomadele tehakse 30 silda
Harjumaa on ehk Rail Balticu suurima vastuolu paik, ent ka ülejäänud Eestit läbiv trass pole lihtsate killast. Rail Balticu keskkonnamõjude hindaja Hendrikson & Ko juht Heikki Kalle rääkis, et ligi aasta jooksul on trassivariante uuritud nii kultuuriväärtuslikust, arheoloogilisest kui ka asustuse ja looduse aspektist. Näiteks läheks mõni trassivariant tõenäoliselt üle linnamäest, millest seni ei teatudki, või jääks ette püha hiiemägi. Nendegi hävitamine on välistatud.
Kuna raudtee n-ö lõikaks Eesti kaheks, on suurim mure suurte ulukite populatsioonide eraldamine. „Genofondi vaesumine on selgelt teema,” kinnitas Kalle.
Et eraldust leevendada, on esialgse arvestuse järgi trassile vaja ehitada suurte loomade jaoks 30–40 ülekäiku ehk ökodukti. Peale selle veel läbikäigud näiteks kahepaiksetele.
Jokkeri toob aga mängu see, et loomad ei pruugi üle- või läbikäike omaks võtta ja kuna Eestis pole kuigi palju ökoduktide ehitamise kogemust, kutsuti appi nõustama Rootsi eksperdid. „See nõuab päris pikaajalist kogemust,” märkis Kalle. „Rootslased tõid kujukaid näiteid, kui tehti truupi mitu korda järjest – aga no ei käi saarmad sealt läbi! Selgus, et nad ei taha päris kuiva tunnelit, vaid natuke vett peaks ka olema. Tavaline toru ei ole piisav. Me peame täpselt teadma, kes seal liikuda tahab, sest detailid on tohutult olulised.”
Rongid on küllalt vaiksed
Tehnilise järelevalve ameti (TJA) transporditeenistuse juht Anvar Salomets märkis, et Rail Balticu rongid saavad olema kergemad ja lühemad kui praegu sõitvad diiselrongid. Helilt on need võrreldavad Elroni nn porganditega, mis ei tee vanale raudteele iseloomulikku kolinat, „ta-dahh!”-häält ega tekita suurt vibratsiooni, sest sõidavad pikkrööbastel. Salometsa sõnul oleks Rail Balticu kaubarongist 50 meetri kaugusel müra 80 detsibelli, lähedal asuvates elamutes päeval hinnanguliselt 50, öösiti 45 detsibelli. Võrdluseks, tavaline liiklusmüra on umbes 85, inimestevaheline vestlus umbes 60 detsibelli.
Varem on TJA hinnanud, et turvalisuse pärast peaks Rail Balticu trass täies pikkuses olema kõrgete taradega ääristatud. Kuna aga suured ulukid võivad tarasse lõksu jääda, on TJA valmis teatud lõikudel ka taranõudest loobuma. Ent iga juhtumit vaadatakse eraldi, kinnitas Salomets.
Allikas: Eesti Päevaleht, 12.05.2014