Eesti Vabariigi esimene naisrongijuht Margi Sander: rong annab võimaluse hoida elu liikumises

Infokirjad

Rongi juhtimine eeldab põhjalikku ettevalmistust ning armastust selle töö vastu, ütleb Eesti Vabariigi esimene naisrongijuht Margi Sander ning lisab, et see töö lisaks põnevusele ja vastutusele võimaldab olla liikumises ja jälgida, kuidas ümberringi kõik muutub.

Rongi juhtimine oli varasemalt üks naistele keelatud ametitest. 2009. aastal uue töölepinguseadusega keelatud tööde nimekiri kaotati, roheline tuli oli sellega naisrongijuhtide tulekuks antud. Läks pea kümmekond aastat, kui Eesti sai endale esimese naisrongijuhi. Millega see eriala Sind võlus?

Mind on raudtee paelunud juba päris pikalt. Tõsisem soov rongijuhiks saada tekkis siis, kui Saksamaal reisides sõitsin rongis, kus juhi ja sõitjate vahel oli läbipaistev klaas. Vaade, mis sealt avanes oli muljetavaldav. Soov tugevnes, kui ma Soomes koolis ja tööl käies rongiga sõitsin ning märkasin, et sageli on vedurijuhiks naine. See tegi mind heas mõttes kadedaks.

Kas teised sama ametit pidavad naised olid eeskujuks?

See oli kindlasti suureks inspiratsiooniks. Et unistusi hakata täide viima, peadki kõigepealt selgusele jõudma, mida sa tahad. Kui juba reaalselt ette kujutad, kuidas midagi teha, siis on võimalik unistus ka täide viia. Võisin ju tunda, et midagi tõmbab rongide poole, aga nii-öelda pilti kokku ei pannud, et see võikski olla minu elukutse.

Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma Elroni kodulehel filmiklippe vaatasin ning seejärel uurisin, kuidas vedurijuhiks saada. Hetkest, kui Elronisse kirjutasin, kulus veel aasta, enne kui avanes võimalus tööle kandideerida. Ei ole päris nii, et astud uksest sisse, asud aga tööle ja oled kohe valmis rongijuht. See eeldab pikka ja põhjalikku ettevalmistust.

4. septembril 2017 tulin ma Elronisse ning alustasin teekonda oma unistuse täitmiseks teooriaõppega. Raske on uskuda, et olen juba 4 aastat seal olnud, raudteel möödub aeg kiiresti. Mulle meeldib olla liikumises ja vaadata, kuidas ümberringi kõik muutub, mitte istuda toas ja vaadata aknast, kuidas maailm mööda liigub.

Sinu esimeseks rongiks oli diiselrong, sellel aastal tegid ka elektrirongi juhtimiseks vajalikud eksamid ära. Miks ja millist rongi eelistad?
Mulle meeldib mõlemaga sõita, eelistusi ei ole. Igal liinil on oma võlu, ajaliselt on sõite kummagi rongiga sama palju. Elu on nii kirjum ja mitmekesisem. Sageli sõidan näiteks hommikul elektrirongiga ja õhtul diiselrongiga. Hästi palju on vaheldust.

Masinad käituvad pisut erinevalt ja nende tunnetamine on erinev. Mul on väga hea meel, et sain alustada just diiselrongijuhina. Diiselrongiga sõites on vahemaad pikemad ja nendel liinidel on rohkem kilomeetreid, mida peame teadma-tundma. Karjääri alustamiseks oleks ilmselt elektrirong olnud lihtsam – sõidud on lühemad, piirkond on väiksem, vähem jõuab teel olles midagi juhtuda ja rongid on töökindlamad.

Elronis vedurijuhina töötava Margi Sanderi jaoks on oluline, et töö on kellelegi jaoks vajalik ja reisirongijuhina seda ta ka selgelt tunnetab.

Mida Sa mäletad oma esimesest päevast täieõigusliku rongijuhina, kas üksi teele asumine tekitas elevust või oli pigem hirmutav?
Ma mäletan oma esimest päeva rongijuhina väga hästi. Aasta oli 2018 ning 13. juuli oli ühtlasi ka reedene päev. Õnneks on tavaliselt reede 13 minu jaoks olnud pigem edukad ja positiivsed päevad. Tööpäev algas hästi varakult, pidin kella 6 paiku tööle minema.

Minu esimene sõit viis mind Valka ja tagasi. Depoost üksi välja sõites oli kummaline tunne, alateadlikult ootasin juhendajat. Balti jaamas tuli ta mulle head teed soovima. Esimene osa sõidust olin justkui pinges ja tardunud, isegi veelonksu ei julgenud võtta, kuigi olin sarnaseid sõite juba kümneid kordi läbi teinud. Sõidu ajal jälgisin loomulikult, kas kõik on rongis nii, kuis peab ja tegelikult oli ikka väga võimas tunne sees. Mida reis edasi, seda mugavamalt ma ennast tundsin ja sain hakata sõitu veel rohkem nautima.

„Raske on uskuda, et olen juba neli aastat ametis olnud, raudteel möödub aeg kiiresti. Mulle meeldib olla liikumises ja vaadata, kuidas ümberringi kõik muutub, mitte istuda toas ja vaadata aknast, kuidas maailm mööda liigub.“

Mind pandi tegelikult esimesel sõidul kohe ka proovile. Rong koosnes kahest kokku haagitud  rongist. Väiksemates peatuskohtades on lühikesed platvormid ning väljumine on seal vaid sõidusuuna esimestest vagunitest. Paluperas oli aga vaja välja lasta tagumisest vagunist käruga reisijad. See oligi esimene proovikivi – kuidas sellises olukorras käituda. Klienditeenindaja aitas siis toona mind ja ütles, millal on seisma jäämiseks õige aeg. Tagasisõit läks juba väga kiiresti, Tallinnasse jõudes tundsin suurt kergendust. Nii kolleegid kui ka tuttavad elasid kaasa, mu esimest sõitu filmiti raudtee äärest erinevates kohtades – see läks mulle hinge.

Kas seda nn ärevust on tulnud ka hiljem ette?
Ka elektrirongiga oli veidi hirmus esimest korda teele asuda. Mul on rongide ees aukartus, mis hoiab mind valvsana. Kui valvsus kaob, siis võivadki hakata asjad juhtuma, seda ei tohi lasta juhtuda. Mul on juhendajatega väga vedanud – Artur Lorents ja Tarmo Pill on õpetanud mulle rahu säilitamist igas olukorras. Sain neilt palju olulisi teadmisi ja püüan neid töös kasutada nii hästi, kui oskan.

„Mul on rongide ees aukartus, mis hoiab mind valvsana. Kui valvsus kaob, siis võivadki hakata asjad juhtuma, seda ei tohi lasta juhtuda.“

Milline näeb välja Su igapäev, milliseid keerulisi olukordi on ette tulnud?
Päeva alustan rongi kontrollimisega – kas juhttehnika, mootorid, pidurid toimivad ja kõik vajalik inventar on olemas. Kui kõik töötab nagu vaja, saabki sõite alustada. Tööpäevad on pikad, kuid lähevad kiirelt. Sõidan kogu päeva mitmetesse Eestimaa paikadesse ja jään sageli ka ühte neist ööbima. Järgmisel hommikul taaskord rongi üle vaatamine ja tagasisõit depoosse.

Mul on siiani vedanud, tehnika pole alt vedanud. Kaks aastat tagasi kuumenesid rattapuksid üle –  raudteel on seadmed, mis kontrollivad pukside ja pidurite ülekuumenemist ja sellest antakse ka juhile teada. Mõõtsin siis lähimas jaamas pukside temperatuuri ka ise veel üle ning ei olnudki muud teha, kui rong sinna jätta ja reisijatega järgmist rongi oodata. Veidi kummaline oli see, et täpselt sama rong, millega ma esimese sõidu tegin, jättis mu ka esimest korda liinile.

Kas töö on raske või kurnav?
Meie töö ei ole otseselt füüsiline. Jõuga ei tasu rongi juures väga midagi teha, ta vajab minu arvates pigem leebet käsitlemist. Alguses tundus keeruline liikluskorraldajatega raadioside teel suhtlemine. Kui sealt tuleb info, küsimus või konkreetne käsk, siis vahel tabab see ootamatult. Käske tuleb aga korrata täpselt, et oleks selge, et kõigest saadi ühtemoodi aru. Alguses olid mu vastused pisut kohmakad, aga aja möödudes hakkab raadiost kuuldu korduma ja kõrv võtab paremini kinni.

Kui palju aastaaegade vahetumine sõitmist mõjutab?
Sügiseti on rööpad kõige libedamad – puulehed teevad pidurdamise keerukamaks. Siis tuleb ettevaatlikum olla ja peab arvestama pikema pidurdusmaaga. Tormi korral on langevate puude oht. Ka paduvihmaga, tiheda lumesajuga või lihtsalt hämaras sõites on raskem, sest vaade on piiratud ja silmad väsivad kiiremini.

Kas sa märkad ka ümbritsevat loodust ja liikumist rongiaknast?
Rongiaknast avanevad vaated ei väsi üllatamast. Näiteks on väga tore loomi ohutust kaugusest näha. Kitsed aasal on üsna sage vaatepilt. Kõige erilisemad olid kaks mõmmibeebit, kellest üks tõusis kahele käpale ja jäi rongi pikalt vaatama. Oma vabadel päevadel olen samuti reisija rongis ja sõltun rongitranspordist võrdlemisi palju, seega märkan ümbritsevat ka reisijana.

Kas eeskuju on nakkav ja tulnud on ka teisi naisrongijuhte?
Peaaegu kolm aastat läks aega uue naisrongijuhi tulekuni sellest ajast, kui mina rongijuhina tööle hakkasin. Selle aasta veebruarist täienesid read uue juhi Merilyga. Ainsa naisena polegi selles valdkonnas töötada nii tore, sest tähelepanu on palju ja oled justkui luubi all. Vastutus on suur, ei tahaks kedagi alt vedada, eriti iseennast. Usun, et inimesed on nüüd juba rohkem harjunud, et ka naine saab vedurijuhina kenasti hakkama.

Minu arvates pole rongijuhi töö tegemisel sugu määrav. Pigem peab inimene olema sellest ise tööst väga huvitatud ja arvestama selle eripäradega – näiteks kodust eemal viibimine ja ootamatud olukorrad.

Kas pingeliste tööpäevade kõrvalt on Sul mahti ka hobidega tegeleda?
Mulle meeldib väga käsitööd teha – mitte ainult kudumine, tikkimine, vaid igasugune nikerdamine. Mul on suur huvi ehitusvaldkonna vastu – õppisin eelmisel aastal plaatimist. Sain uue oskuse kohe ka praktikasse panna ja kodus vannitoa ära plaatida. Olen endale eesmärgiks võtnud igal aastal midagi uut õppida. Sellel aastal sain elektrirongiga sõitmise selgeks. Järgmiseks tahaksin õppida, kuidas koduveini tegemine käib.

Kui Rail Baltica saab valmis, kuhu Sa rongiga sõidaksid?
Väga raske vastata – igale poole soovin minna. Mulle ei meeldi lennata, olen reisides võimalusel alati ronge eelistanud. Ma olen Euroopas palju ringi reisinud, ilmselt sõidaksin rongiga Saksamaale või Prantsusmaale välja.Ungari on näiteks üks mu lemmikutest – imeline loodus. Kahju, et Islandile rongiga ei saa, see on mu järgmiseks unistuste sihtkohaks.

This is a website of Rail Baltica official partner in Estonia.