Heidi Hanso: kui tulevikus saaks Eestist mõnusalt rongiga kuskile, eelistaksin seda kindlalt lennukile

Infokirjad

Kanal2-s keskkonna- ja loomasaadet tegev, ise ehedat maaelu elav Heidi Hanso räägib intervjuus, kuidas on kujunenud temas keskkonnateadlikkus, mida ta arvab reisimise ökoloogilisest jalajäljest ning kas Eestis oleks ruumi “oma” Greta Thunbergile.

Alustame sellest, et küsime sel möödunud nii erakordse aasta valguses – millal sa viimati reisisid ja kuhu?

See oli 2019 detsembris, kui ma käisin Prantsusmaal Marseille’s ja Pariisis. Ning huvitav fakt – Pariisist Marseille’i ja tagasi sõitsin esimest korda kiirrongiga. Ehk siis napilt enne seda, kui kõik lukku läks.

Mullu sõitsid esimest korda elus kiirrongiga, aga kas üldse mäletad, millal sa esimest korda elus rongiga sõitsid?

Mäletan väga hästi. Lapsena, kui ma olin pisike beebi, siis mul oli näokasvaja, healoomuline hemangioom ja ma sõitsin oma teisest elukuust kuni kümnenda eluaastani alguses üle paari nädala ja siis üle paari kuu vanematega rongiga Moskvasse. Nii et nende vanade rongidega ma olen sadakond korda vähemalt Moskvas käinud.

Sellega on mul veel üks tore lugu – Moskvas oli üks väga äge linnuturg. Siis aga ei tohtinud üle piiri loomi tuua, aga mina sain sealt endale karvased villakhamstrid. Pidin piirivalve ees teesklema, et magan seal üleval kupeenaril ja need hamstrid olid mul põues väikeses puuris.

Kas sa sealt saidki oma armastuse loomade vastu?

Hea küsimus. Kindlasti see mängis rolli jah. Ega neid villakhamstreid enne kellelgi olnud, aga mina nad tõin ja siis oli pool Saaremaad neid täis. Aga Saaremaal – meil olid ju talus sead, lambad, lehmad, loomad, kanad-kuked. Ja sellest armastusest on nüüdseks selline fanatism kasvanud.

Et sa looma– ja linnusõber oled ning teed ühtlasi ka keskkonnasaadet, kas võib öelda, et sa oled loodusega sina peal?

Kindlasti jah. Teletööd olen muidugi kaua teinud, 15 aasta ringis. Aga eelmisest aastast alates teeme ka Marko Matverega sellist vahvat keskkonnasaadet “Jälg”, mis on väga väga põnev ettevõtmine.

Kui palju sa aga ise oled teadlik nö keskkonnatarbija või tavaelus keskkonnaküsimuste peale mõtled?

Ma mõtlen keskkonnaküsimuste peale väga palju, lisaks teletööle ma ju umbes kümmekond aastat tagasi olin ise ära Teeme Ära pundis, mõttetalgutel ja edasi tulid meil need maailmakoristuspäevad ja muu. Ja see on kõik mu silmi avanud – siin Saaremaal oma võpsikuski sorteerin prügi ja minu komposteerimissüsteem on selline, et kõik, mis inimesest jääb järgi, läheb esimese joonena kausiga ukse taha ja siis mu paarkümmend hane-parti-kana ja koerad-kassid söövad kõik meelepärase ära. Nii et põhimõtteliselt jõuavad kompostihunnikusse võib-olla ainult mandariinikoored, kuna ma lihtsalt ei viitsi neid lammastele anda.

Aga tegelikult, ma suhtun keskkonnateemadesse väga tõsiselt ja taaskasutan väga palju. Mind näha uut asja ostmas on pigem haruldus. Aga nüüd on sellega üks teine teema juba – ka teise ringi asjade kasutamisel tuleb olla mõistlik. Mina olen juba veidi kimpus sellega, et mul on asju nii palju ning pean õppima neist lahti laskma. Tegelikult peaks ju ka kaltsukast mitte ostma kahte pluusi, vaid ainult selle, mis sul on vaja. Ei tohi ahneks minna, kui odavasti kätte saab.

Lisaks, teen ju siit kodukontorist palju asju ning ka kodukontor on üsna suur keskkonnasääst, ei pea iga päev kuskile tööle minema. Ja see annab ka võimaluse mul vaadata aknast välja, kui paabulind õues esineb ja märgata, kui rebane hoovi peal kanu noolida üritab (naerdes).

Ehk siis maaelu paistabki selline romantiline, hoovil jooksevad ringi eksootilised loomad ja elu on lill?

Jah, see kõlabki nii pannes hästi romantilisena. Aga argipäev on ikkagi see, et mu kummikud on kogu aeg nii mudased, et mu majas praktiliselt puudub esik ja seetõttu kogu mu kodu on paras tolmupesa: igapäevaselt on toa-õue vahet jooksmas kaks last, kolm koera ja kolm kassi ja ilma naljata, vahel mõni pudulojus ka sekka. Ja minu maaelu – viljelen seda ühegi keskkonnaalase või PRIA toetuseta – tegelikult tähendab see seda, et siin maal elamine ei ole ilma palgatööta võimalik ja teletöö on ideaalne lahendus: sügis-talvel teen teleasju, kevad-suvel mässan siin Pajuväraval loomade ja maaelu tutvustamisega linnainimestele ja koolilastele. Telekarjäär on mulle emotsionaalselt väga vajalik. Kaasaegne maaelu minu jaoks ongi see, et sul on töö, mis toob leiva lauale ning siis sul on need loomad ja turism pakub lihtsalt hooajalise lisa.

Muidugi, kui ma maikuus teen oma Pajuvärava talu uksed külastajatele lahti, siis inimesed saavad tulla ja näha, mis tunne on elada nagu seitsmekümnendatel, oma vanaemade kodus. Ja näevad – mul ei ole muruniidukit ega piinlikult hoolitsetud aeda – mul haned-pardid söövad kogu muru ära ja kasvab, mis kasvab. Ning ma näen, et inimestel on vaja näha seda päris maalähedust, jätkusuutlikku talupidamist, lambale leiab anda ja kana sülle võtta, mitte millimeetri täpsusega niidetud muru või harilikku kodulooma kuskil uhkes puuris. Siin Pajuväraval on kõik selline… loomingulises kaoses, aga väga sõbralik. Talvel muidug upume porimerre ja seetõttu pole julgenud külalisi vastu võtta.

Kas aga on midagi, millest puudust tunned ja tabad end vahepeal mõttelt – pagan, jätaks selle kus kõik, annaks loomad-linnud ära ja läheks linna. Kas siis Saaremaal või suisa Tallinna?

Tegelikult Tallinnasse ma satun niivõrd tihti – teletöö raames olen talvisel ajal vähemalt kaks ööd igal nädalal linnas ehk siis ma ei tunne linnaelust puudust. Eks muidugi, oleks palju lihtsam elada kuskil Kalamaja korteris. Aga mu lapsed on siin nii õnnelikud  ja ma ei näe küll nende ega ka enda pärast praegu seda, et tuleksin päriselt linna.

Maaelu kontekstis küll tunnen veel puudust traktorist, et ma saaksin oma heinarulle ise lükkamise asemel traktoriga tõsta ja võib-olla maasturist, et mutta-lumme kinni ei jääks.

Aga kokkuvõttes olen loonud endale just sellise elu, nagu ma olen unistanud ja tunnen, et olen täiesti heas kohas.

Teletöö võtmes sõidad vist tohutult palju autoga ringi?

Jah, ma arvan, et mul tuleb minimaalselt viissada kilomeetrit nädalas, võib ka tuhat olla. Ja teleöö on hästi kaootiline – millal parajasti päevad lõpevad, millal ja kus kellega kohtun jne. Seetõttu ma päris bussiga liigelda ei saa, seda enam, et mul on oma kõik kohvrid ja kotid ja muu. Ehk siis niikaua, kuni Rail Baltica Saaremaale rongi ei tee, pean arvatavasti ikka autorooli jääma (naerdes).  Aga see ei tähenda, et ma ka auto keskkonnajalajäljele ei mõtleks. Kindlasti kui ma Tallinnas olen, siis ma ei kasuta kunagi autot, vaid ainult ühistransporti. Kui mul pole just tarvis á la Koplist-Kalamajast kuskile kaugele Viimsisse sõita.

Kuidas Sa aga lendamisse suhtud?

Lendamisega on küll asi niimoodi, et võib-olla just siin COVID-i kontekstis olen ma sellele teemale palju rohkem mõtlema hakanud. Muidugi teadsin ka varem, et iga kord, kui ma sõidangi näiteks Tallinnast Pariisi või Londonisse, kus ikka vahel käimist on olnud, kui suur on see minu kohta õhku paisatav CO2.

 Ja nähes nüüd seda, kui kõik selline luksus on pandud pausile, ja kui hästi see mõjub meie keskkonnale, et inimene ei reisi nii igapäevaselt, on see teema küll rohkem kohale jõudnud. Nii et kui tõesti meil on tulevikus siit Eestist mõnus rongiliiklus kuskile, kuhu muidu saaks lennukiga, siis ma ilmtingimata eelistaksin rongi. Sest et rongist keskkonnasäästlikumat ühistranspordivahendit minu arust maailmas ei olegi.

Teie perele on teatavasti reisikihk geenidega kaasa antud, kuidas selles võtmes siin nö reisikarskusele vaatad?

Ma päris totaalse loobumise poolt ei ole, sest kindlasti ma tahan ka tulevikus maailma edasi avastada. Ja kui siis on lendamisele head ja keskkonnasõbralikumad alternatiivid, tuleb neid kasutada. Muidugi, kui me räägime Ameerikast (kus ma polegi käinud), siis loomulikult on valikus mugavuse tõttu lennuk. Aga kui valida, kas sõita lennukiga Helsingisse või Riiga, siis sellised lühikesed otsad võiks igal juhul maismaatranspordiga teha.

Mida sa arvad Greta Thunbergi fenomenist?

Mulle väga meeldib, et on noor inimene, kes sellistel teemadel sõna võtab, sest muutusi peab alustama just lapsepõlvest ja noortest. Ja eks tegelikult on ju nii, et keegi peabki olema äärmuslik ja suure entusiasmiga selleks, et teised saaksid natukenegi oma valikutes nö tagasi tõmmata.

Või nagu treenerid ütlevad – kui sa ei jaksa tervet trenni teha, tee pool. Ja Greta selles mõttes ongi keskkonnatreener – kui kõik ei suuda nii põhjalikult asjadest keskkonnasäästu nimel loobuda, siis tehku algatuseks midagigi. Kuid peab vaatama, et sellest ei kujuneks nö äärmusluse turundus, mis tänapäeval väga lihtsasti sotsiaalmeedia abiga juhtuma kipub.

Mis sa arvad, kas meil Eestis on pinnast nii-öelda kodukootud Greta sünniks?

Ma arvan, et “gretasid” meil on, aga nad on sellised kahekümnendates-kolmekümnendates ja figureerivad sellistes väiksemates rühmades praegu. Ma arvan, et siin on küsimus selles, milleks me ühiskond tervikuna valmis on? Meil on ju praegu see vastandumine nii tugev, ehk et kui praegu tuleks meile Greta, siis mul oleks väga kahju sellest õnnetust Gretast. Küll aga on mul hea meel, et meil on erinevaid kodaniku-algatusi ja ka järjest enam suurfirmasid, kes keskkonnateemadega üsna tõsiselt tegelevad.

Rail Baltic Estonia keskkonnajuht Roland Müür koos Heidi Hansoga Rääma rabas. Valmib keskkonnasaade Jälg.

Räägime paar sõna ka saatest “Jälg”. Kuidas sa selleni üldse jõudsid?

See oli paar aastat tagasi, kui produtsent Alar Müürisepp sõitis mulle autoga Saaremaale hoovi ja küsis – kas tahad olla kaasas ühe uue keskkonnasaate väljatöötamisel ja toimetamisel? Ja nii see läks ning ma olen tegelikult saatega tohutult rahul. Meil on väga äge tiim, meil on väga vahva produktsioon. Ka see on märgiline, et erakanal võtab oma eetrisse keskkonnateemalise seiklusliku saate, sest keskkonnateemad teatavasti ei ole maailma kõige populaarsemad. Aga näed, järelikult on ühiskond vähemasti selleks valmis, et erakanali eetris see saade töötab ja muudkui vaatajaid kogub.

Meie teemad on väga põnevad ja toome neid inimesteni populaarteaduslikus ja seikluslikus võtmes. Nii et sa saad rääkida ka tõsistest teemadest läbi sellise mõnusa tegevuse.

Ka Rail Baltica lugusid tehes – mina saarlasena pean ütlema, et see teema on varasemalt minust sellises süvenemisastmes mööda läinud, kuigi diskussioonidel olen silma peal hoidnud ja leidnud teemasid, mis mind ennast tohutult huvitasid. Pärast neid nelja lugu Rail Baltica teemal ma täitsa ootan, et see projekt valmis saab, sest mulle tundub, et tavaline inimene – nagu mina – ei tea tegelikult rongiliikluse keskkonnakasu, sest meil ei ole lihtsalt niivõrd võimsa uue asja loomise kogemust ja hirmul on ikka suured silmad. Isegi ju pärast seda, kui “porgandid” tulid liinidele, kasvas rongisõitjate arv Eestis mitmekordselt. Aga tagasi saate juurde: praegu teeme ettevalmistusi uueks hooajaks, nii et on lootust, et põnevad teemad on peagi jälle televaatajate ees.

Meenuta aga veel mõnda põnevat lugu saatetegemiselt?

Üks väga äge lugu möödunud hooajas oli Järvakandi klaasivabrikus – see on mega äge, milliseid pööraseid asju siin meil Eestis tehakse. Teistpidi jälle – räägime keskkonnast – oli meil lugu suure telekommunikatsiooniettevõttega Telia nende pingutustest keskkonnajalajälge vähendada. Me tavainimestena ei mõtle ilmselt sellele, et kui ma tellin endale näiteks 15 kohast uudiskirjad, siis kuskil serveris see uudiskiri talletub ja selle talletamiseks kulub ju energiat. Pärast seda lugu ma võtsin oma Gmaili postkasti ette – see oli peaaegu 15 gigabaiti. Ja ma kustutasin sealt ilma naljata ära 8 gigabaiti, mis oli absoluutselt ebavajalik ja loobusin suuremast osast uudiskirjadest. Kui me kõik nii teeks, siis me võiksime põhimõtteliselt á la Pärnu-sugusele linnale aasta otsa sellega “tasuta” elektrit kasutada anda.

Lisaks tuli mul kaamera ees prügi sorteerides suurde konteinerisse ronida ja suitsukonidest tehtud SUP-lauaga sõita.

Meie intervjuu ilmub jaanuarikuu alguses. Mille sa võtad kaasa eelmisest ja mida ootad algavalt aastalt?

Väga palju on öeldud, et oh küll see 2020 oli … Tegelikult, mina võiksin küll öelda, et 2020 oli üks kõige paremaid mulle – olen suutnud tekitada endale mõnusa rütmi ja leidnud hea sümbioosi inimesena ja emana maa- ja linnaelu ühendamise osas. Nii et soovin, et 2021 jätkuks selles tuules!

Aga Eesti inimestele – kasutage neid Eesti-siseseid võimalusi, mis turismi osas on. Ma ju ka siin Pajuväraval näen, kuivõrd inimesed naudivad meie päris oma Eestit. Ehk siis ära veel kibele Prantsusmaale või Bahama saartele, vaid siin kohapeal on nii palju avastada. Mul endalgi on lastega veel näiteks Narva täiesti avastamata. Nii et – hoiame ja avastame Eestit!

This is a website of Rail Baltica official partner in Estonia.