Tiit Pruuli: Minu öörongid

Infokirjad

Tiit Pruuli
Go Traveli nõukogu esimees

Kuulun inimeste hulka, kes magamisvaguni lavatsil momentaalselt uinuvad. Rongirataste vaikne rütmiline toksimine ja vaguni õõtsumine tekitavad imelise une. Isegi India kõverad rööpad ja lärmakas publik ei heiduta mind, mida siis rääkida Euroopa või Aasia arenenud maade sahisevatest kiirrongidest, mis läbi öö kihutavad.

Sestap olen rõõmuga püüdnud kasutada öiseid rongis reisimise võimalusi – sina näed und, puhkad enda välja ja rong viib su soovitud kohta.

Avastasin enda jaoks selle võlu aastate eest, kui lapsed olid väiksed ja tahtsime käia Saamimaal suusatamas. Perega minnes on kaasas päris palju kola, lisaks tahaks kohapeal ringi liikuda, peaks auto rentima, kõik see kokku läheb päris kalliks. Helsingi ja Rovaniemi vahe on üle 800 km. Autoga umbes kümne tunniga sõidetav, aga väga väsitav. Ja siis tuli appi öörong, kuhu lisaks endale sai paigutada ka auto. Võtsime kaasa ka paar lauamängu ja õhtu oli kupees lõbusalt sisustatud. Ei mingit liigset luksust, aga kõik vajalik olemas. Öösel reisimiseks polegi vaja mingit ulmet – mugav ase, puhas vannituba, võimalus osta õhtune õunamahl või veiniklaas ja hommikuks üks võileib. Olen seda vahet korduvalt sõitnud, nii autoga kui ilma ja ei väsi soomlaste ratsionaalsust kiitmast.

Teravad Tiibeti elamused

Minu teravaimad rongiööd on olnud Tiibetis, rongis, mis sõidab Pekingist Lhasasse. See on näide sellest, kuidas ei piisa ainult täiuslikust tehnoloogiast, mida hiinlased selle keerulise liini rajamiseks ja käigushoidmiseks on kasutanud – ka teenindus peab olema tasemel, et sõidust mõnu tunda. See raudtee kulgeb Tiibeti platool – 4000 m kõrgusel merepinnast. Kupeedes on olemas näiteks võimalused lisahapniku saamiseks, kui inimestel peaks hõredas õhus tekkima kõrgusehaigus. Aga sellest on vähe abi, kui kogu personal on umbkeelne ja kehtib meilegi nõukaajast tuttav mentaliteet – klient olgu vait ja asju otsustavad vagunisaatja ja rongiülem. Hiina raudtee oli mu toona 4-aastase poja jaoks müünud pileti vanematest eraldi vagunisse. Püüded seletada, et pole võimalik perekonda niimoodi lahutada, kandsid vilja pärast mitmetunnist käte-jalgadega selgitamist.

Rännumehe Tiit Pruuli üks unistusi on veeta Hercule Poirot’ seltskonnas luksuslikus Orient Expressis, ent ta ootab ka juba aega, mil Tallinnast saab õhtul rongi istuda ja hommikul Berliinis või Pariisis ärgata. (foto: erakogu)

Rongisõit, mis nõudis uut ülikonda

Elegantseim öörongi kogemus on mul pärit stiilse Blue Traini pardalt Lõuna-Aafrika Vabariigis, kui sõitsime Kaplinnast Johannesburgi. Selle rongi peale saamiseks ei piisanud pileti ostmisest. Mina näiteks pidin ostma endale Kaplinnast ka uue ülikonna, sest rongi riietumisnõuded restoranvagunisse sisenemiseks olid nii ranged. See ei olnud lihtsalt liikumine ühest kohast teise, see oli teatraliseeritud etendus, kus oli viimase detailini mõeldud reisijate mugavuse ja meelelahutuse peale. Kuigi unistan, et kunagi veedan ma öö ka luksuslikus Orient Expressis, kus enne und loen mõnd Agatha Christie krimiromaani, oleks mu esimene soov istuda ühel õhtul Tallinnas rongi ja ärgata järgmisel päeval Berliinis või Pariisis.

This is a website of Rail Baltica official partner in Estonia.