15.01.2024
Bioloog ja loodusteadlane ning kliimaminister Kristen Michali nõunik, Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm ütleb, et eestlasliku skepsise kiuste on hakatud elurikkuse tähtsust mõistma ja selle üle arutlema ka avalikult. Veel viis aastat tagasi ületas elurikkus uudiskünnist vaid aiandusrubriigis.
Kuidas meie igapäevased elulised valikud elurikkust mõjutavad?
Järgnev kümnend on kriitilise tähtsusega nii kliimamuutuse adresseerimisel kui elurikkuse kao pidurdamisel. Praeguste otsustega paneme aluse sellele, kas tuleviku põlvedel on sama hea elukeskkond kui meil. Elurikkuse poolt vaadates on üheks olulisemaks hoovaks looduskaitse oma traditsioonilisel moel. See tõesti toimib. Lisaks on igaühel võimalus teha ja nõuda loodust säästvaid otsuseid igal pool. Loodus on kõikjal, ka koduaias, koolihoovis, maanteeserval, raudteetaristul, kus saame teha teadlikke valikuid. Eestlaste teadlikkus on kõvasti kasvanud, elurikkuse tähtsuse üle on hakatud mõtlema, see on muutunud avaliku arutelu osaks. Veel viis aastat tagasi suunati elurikkusega seotud teemad aiandusrubriiki, nüüd arutame valikute ja võimaluste üle palju laiemas ringis. Kui teadlikkuse kasv ka tegudesse jõuab, nii läbi traditsioonilise looduskaitse kui igaühe looduskaitse võtete, olemegi mäel.
Kas Eesti on keskkonnasõbralik või -vaenulik riik?
Ikka keskkonnasõbralik. Küsimus on, kui palju sellest on seotud meie hõreda asustuse ja kui palju mõtestatud tegevusega. Hõreasustus, ajalooline taust ja inspireerivad looduse eest kõnelejad eelmise sajandi vältel on soosinud Eesti looduse säilimist, nüüd peab jaguma tarkust seda hoida. Keskmine eestlane mõtleb loodusele rohkem kui eurooplane. Me käime looduses kõndimas, kalal, seenel ja marjul, meil on palju võimalusi looduses liikumiseks. Me ei pelga loodust, ei karda looduslikkust. Aga meil on tegevusvaldkondi, kus looduse seisund ja tulevik vajab senisest suuremat tähelepanu – põllumajandus, metsandus, kuivendamine, kaevandamine, üldine infrastruktuuri planeerimine.
Kas praeguseks on suurema osa eestlasteni jõudnud teadmine, et kui kohe midagi ei muuda, siis meie lastelastel ei ole enam seda planeeti, kus elada?
Arvan, et ei ole piisavalt selgelt jõudnud. Teadlaste seas ja teaduskirjanduses on kliimakriisi ja elurikkuse kao osas tugev ohutunne – prognoosid on väga murettekitavad ja olukord on pigem halvem, kui ajakirjandusest kipub paistma. Eestis on pakilisuse tunnet vähe. Eks siin on omajagu põhjust ka selles, et eestlane on loomult üsna äraootav ja pigem skeptiline. Paljudes teemades tuleb see kasuks, praegusel juhul aga jätab meid tuleviku suhtes üsna ettevalmistamata olukorda.
Kas rohepööre on päris või illusioon?
Ei ole illusioon, täitsa päris on. Olime pikalt äraootavad, aga nüüd juba näeme ja teeme valikuid, mis aitavad vähendada fossiilsete kütuste kasutamist ja heitmeid, loome võimalusi looduse hoiuks ja taastamiseks, oleme maakasutuse osas pöördumas paremale rajale. Rohereformi puhul on oluline, et see pole abstraktne võitlus mingite hüpoteetiliste väljavaadetega, vaid reaalne ja hädavajalik tegevus turvalise ja hea elukeskkonna säilitamiseks. Valik on, kas juhime protsesse ise või laseme välistel teguritel neid juhtida. Vajalikud muutused adresseerivad asju, mida taga nutta ei maksa – saastav transport, põlevkiviga seotud keskkonnasaaste, elanike kehvemad terviseväljavaated, energiakulukad elamud, vaesuv loodus, saastunud põhja- ja pinnavesi. Vastu saab targasti toimetades palju – puhtama ja tervema elukeskkonna, turvalisemad ja rohelisemad linnad, väiksema küttekuluga elamud, hajutatud tootmisega kaasneva energiaturvalisuse, puhta vee, linnud ja putukad.
Kas rohepööre on kõige suhtes ettevaatlike eestlastega tehtav?
Loomulikult on kliima ja looduse hoidmine lisaks riigi tegevustele ka iga inimese ja iga ettevõtte kätes. Meil on hulk madalal rippuvaid õunu, mida on lihtne noppida. Ei peagi iga kord mõtlema laiemalt kliimamuutustele, vaid näiteks looduse ja elurikkuse mõjule, teha väikeseid ja praktilisi asju, mis ei nõua suuri investeeringuid. Iga ettevõte peaks lähtuma oma asukohast, tegevusvaldkonnast, maakasutusest. Isegi sellest on abi, kui osatakse ära tunda loodusväärtuslikke paiku enda ümber, et neid kogemata ei hävitaks. On ka erinevaid juhendeid eri sihtgruppidele, alates eraaia omanikest kuni päikeseparkide ja tuulikute ehitajateni. Ka need inimesed, kel pole ettevõtet ega oma maalappi, saavad mõelda tavalisest puuistutuskampaaniast kaugemale, panustades näiteks ökosüsteemi taastamise talgutele ja nende organisatsioonide toetamisele, millel on ökosüsteemide parandamise projektid. Vahva näide on Alexela putukate drive-in, mille eesmärk on toetada kogukondades elurikkuse propageerimist.
Mis on teie jaoks rohepesu ja kas see on Eestis probleemiks?
Rohepesu on olemas ja globaalselt neid näiteid on, kus suure keskkonnakahju põhjustajad püüavad minimaalsete roheliste sammudega tähelepanu tegelikust mõjust kõrvale juhtida. Samas pannakse rohepesu templit vahel põhjendamatult või liiga kergekäeliselt peale igaühele, kes teeb midagi soovist oma keskkonnajälge väiksemaks muuta. On kahju, kui olulised sammud – olgu väikesed või suured – jääksid seetõttu tegemata.
Milliseks hindate tänast Eesti transpordikorraldust? Millised muutused on vajalikud?
Pean toimivat ühistransporti ja jalakäijate ning ratturite jaoks turvalisi tänavaid ülioluliseks. Paljudele Tallinna rattateedele ei julgeks praegu oma last sõitma lasta ja see võikski olla tuleviku jaoks hea standard – kas teise klassi laps saab ise turvaliselt kooli ja vanemad ei peaks ses osas vaid heale õnnele lootma. Inimeste kulgemisteed ja -võimalused peaksid olema märksa mitmekesisemad kui täna. Ühistransport peab sõlmima kokku erinevad lahendused, et rongilt saaks mugavalt bussi või trammi peale. Nutikust, efektiivsust ja kiirust jääb veel puudu, see on eelduseks, et inimesed eelistaksid linnas ühistransporti autole. Ega Eesti inimene ei ole muust puust kui taanlane või soomlane, kes oskab ühistransporti hinnata ja kellele sobib sõita ka jalgrattaga. Loomulikult peab olema see soodustatud ja mugav. Seni kuni auto on kiirem, mugavam ja odavam, on igaühel raske leida põhjendust, miks ühistransporti eelistada.
Euroopas peetakse rongi üheks tavalisemaks liikumisviisiks, kuidas Eestis?
Kesk-Euroopa asustustihedusega pole meid võimalik võrrelda, aga ka Eesti rongiliiklus on pärast porgandite tulekut pigem inimestele meele järele. Raudteest rääkides kipub jutt pöörduma sellele, kuidas me maksame peale ja kas tasub ikka ära. Maanteedest rääkides me samalaadseid arvutusi ei tee – peame autosõiduks ja -transpordiks võimaluste loomist ja sellega kaasnevaid kulusid elementaarseks.
Kas ja kui palju te ise rongiga sõidate?
Väga palju, töötan nii Tallinnas kui Tartus ja liigun nende kahe linna vahel enamasti rongiga. Eesti rongid on mõnusad ja rongisõit meeldib mulle rohkem kui bussisõit. Autosõit maanteel ei meeldi enam üldse, ohtlik tundub, aega läheb palju raisku, tööd ei saa teha. Võimalusel sõidan rongiga ka Euroopas reisides, hindan seal rongide kiirust ja graafikute tihedust, suurte linnade ühendatus teeb kadedaks. Meil on kõik muidugi väiksem, aga tunnen, et mõnusate rongide tulek on teinud selle liikumisviisi populaarseks.
Kui Eestil oleks kiire ja mugav rongiühendus Euroopaga, kas eelistaksite rongi lennukile ja kuhu reisiksite?
Kiire rongiühendus Euroopaga võiks olla elementaarne. Usun, et neid on palju, kes eelistaksid lennukile rongi – teeksid seal tööd, jooksid kuuma teed, vaataksid aknast välja, loeksid raamatuid. Mina kindlasti eelistaksin.
Tartlasena ootan juba ka Tartu ja Riia rongiühendust. Kui Tartust saab rongiga Riiga, siis sealt edasi juba Rail Balticat mööda Euroopasse. Tahaks loota, et tihe rongiühendus hoiab Eestit Euroopa keskmes, mitte ääremaal. Mida rohkem on meil sildu Euroopasse – vaimseid ja füüsilisi, kultuurilisi ja majanduslikke – seda turvalisem on meie tulevik. Naaberriigi vaenulikkust arvestades on ohtlik jääda perifeeriaks.
Mida ütleksite neile, kelle jaoks pole Rail Baltica keskkonnasõbralik, vaid vastupidi, keskkonnavaenulik projekt?
Tegu ongi suure keskkonnamõjuga projektiga, mis vajab omajagu ressurssi, sealhulgas materjale maapõuest, tekitab loodusesse barjääre, mõjutab veesüsteeme. Kui oleme otsustanud selle ühenduse luua, on ülioluline kõigile mõjudele ausalt otsa vaadata ja leida parimad võimalused nende vältimiseks ja leevendamiseks.
Seda Rail Balticale ette heita ei saa, et selles osas oleks tööd vähe tehtud – teisi nii läbimõeldud ja -uuritud ettevõtmisi Eestis pole. Maanteede rajamisele või laiendamisele pole samasuguse põhjalikkusega lähenetud, kuigi keskkonnamõju ei jää raudteele alla.
Rail Baltica puhul tuleb palju selliseid leevendusmeetmeid, mida Eestis pole varem kasutatud või on seda tehtud vähe. Kõik keskkonnaaspektid tuleb läbi analüüsida, leida looduskaitselised kompensatsioonimeetmed, kaitsta elupaiku, tagada sidusus. Kui projektis otsitakse kokkuhoiukohti, ei tohi need tulla leevendusmeetmete arvelt.
Mina muidugi eelistaksin, et trass läheks pigem läbi tihedamate asustusalade kui loodusmaastike. Millegipärast kiputakse meil paljusid arendusi suruma silma alt ära, asustusest kaugemale, olgu siis raudteed, tuulikud, kaevandused või muidu ebameeldivamad rajatised. Mida kaugemal asustusest, seda kergemalt tekib konflikt loodushoiuga. Aus on mahutada meie endi vajaduste jaoks tehtud taristu või arendus ikka endi lähedale. Eks jõuame seda arutada, kuidas ja milliseid tulevikumaastikke luua. Maakasutus peab tark olema – kõige vastu ei pea võitlema, aga kõike ei pea ka takka kiitma.
Artikkel avaldati esmakordselt jaanuaris 2024 Rail Baltica erilehes Järgmine Peatus.
