Kai Realo: rohereformiga kaasnevate muutuste selgitamine vajab aktiivset riigipoolset taganttõukamist

Keskkonna- ja ringmajandusettevõtte Ragn-Sells juhi Kai Realo sõnul võib paljudes Eesti inimestes rohereformiga seonduv tekitada võõrastust põhjusel, et meil on mitmeid põlvkondi inimesi, kes pole koolis sisuliselt keskkonnahoiu alast haridust saanud. Eesootavate muutuste vajalikkuse selgitamisel nii avalikkusele üldiselt kui ka näiteks ettevõtlussektorile näeb Realo kõige olulisemat rolli riigi esindajatel.

Eestlastena meeldib meile mõelda, et siin on väga puhas loodus, hindame oma maakodu ja vanavanemate talukohta. Aga rääkides rohereformist või -pöördest, siis arvestatav hulk inimesi peab seda “jamaks koos ülalt kehtestatud rumalate reeglitega”. Kuidas seda vastuolu seletada või mõtestada?

Me oleme loodus- või keskkonnahoiu poolest harimatud, täiesti ausalt. Keskmine inimene tegelikult ei adugi seda, mis keskkonda mõjutab. Ollakse sellisel Eesti “vanarahva tarkuse” tasemel looduskaitsjad – kui linnupesa on terve, siis linnukene on seal sees ja kui ta on katki, siis linnukest ei ole. See on väga lihtsustatud vaade loodusele ja loodushoiule. Protsesside osas, mida silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa, on ainukene võimalus, et elanikkonda haritakse.

Kooliharidusel on siin oluline roll, sest kuigi ei saa oodata, et minu põlvkond on kooliharidusega midagigi keskkonnast teada saanud, siis paraku  ka minu tütrel, kes on kolmekümnene – temagi õpingutes ei sisaldunud keskkonnahoiust praktiliselt mitte midagi. Keemiat küll tuubiti, aga ilma eluliste asjadega seostamata – mida teeb mingi aine sattumine keskkonda õhule, mida mullale.

Me ju näemegi inimestena ainult seda, mida oskame oma peas millegagi seostada. Mida me ei näe ja ei oska seostada, selle jaoks ei ole definitsioone ja seetõttu tekitab ka võõristust.

Teine pool, mis võib-olla segab inimesel keskkonnateemadest osa saamast, on selle nägemine ennekõike piirangutena. Mida ta ju paratamatult ongi. Aga Eesti inimeste jaoks on piirangute teema nende ellu sattunud väga valel ajal. Meie ühiskondlik heaolu on alles õide puhkemas ja alles on tekkinud keskklass. Inimestele tundub, et nad on lõpuks ometi saavutanud elatustaseme, kus saab endale seda lubada, mis on tore ja lõbus ja “paksuks tegev”.

Tõsi, me ei ole nii kasinad, nagu näiteks venelased, kelle jaoks iga uus kasinusprogramm on normaalsus. Aga me pole ka Skandinaavia, kus mugavustsoonis olevat elatustaset on igas ühiskonnakihis. Ja seal tundubki normaalne hakata mõtlema, kuidas säilitada seda, mis meie ümber on.

Eestis loodi just suurte vastutusvaldkondadega kliimaministeerium, mis justkui peaks kõik eelkirjeldatu “korda tegema”. Neil lasuvad väga suured ootused. Milliseid peamisi ülesandeid ja väljakutseid teie nende ees näete?

Kliimaministeeriumi loomine on hea mõte, sest siiani oli kogu kliima ja keskkonna vaade puistatud mööda mitmeid erinevaid ministeeriumeid laiali. Kasvõi näiteks plastikjäätmete vähendamise direktiiviga puistati teema erinevate ’tubade’ vahel niimoodi laiali, et lõpuks tekkis minul küsimus, kas me ikka räägime sellest samast direktiivist.

Seetõttu on nö vihmavarju kombel üle teiste olev tsentraliseeritud vaade väga hea. Aga suur väljakutse saab olema, et Eestis ei ole praegu selle valdkonna spetsialiste, kuna oleme eitanud selle probleemi olemasolu väga pikka aega. Ja neid inimesi, kes suudaksid seda teemat vaadata just tuleviku seisukohalt ja tegelikult mõista, mismoodi meie ettevõtlus ja ühiskond suudab selle uue asjaga kohaneda, on väga-väga vähe.

Teine pool on, et me oleme nii palju maha jäänud. Euroopa Liidu sellealaste direktiivide laviin viimastest aastatest – kui Eesti on nad isegi vastu võtnud, siis neist enamiku elluviimist ollakse reipalt ignoreeritud.

Kolmandaks – kliimaministeeriumi ja kliimaseaduse põhivundamendiks peab olema kokkulepete saavutamine sektoripõhiste ambitsioonide-eesmärkide osas. Kliimaseaduse mõte on see, et need kokkulepped valatakse nii-öelda betooni nii, et neid iga valitsuse vahetusega ei muudetaks.

Olete 3,5 aastat olnud Tööandjate Keskliidu volikogu juht. Mil määral kogu see temaatika ettevõtete katusorganisatsioonis teemaks on?

See on olnud teemaks ja lõime juba aasta tagasi eraldi kliima ja keskkonna töörühma. Andsime ka oma sisendi kliimaseaduse osas juba enne, kui alles planeeriti kliimaministeeriumi kokkupanekut. Ja lisaks on mind valitud ka kliimanõukogusse, mis hakkab kliimaseaduse koostamist nõustama.

Tööandjate Keskliidu seisukohalt on kõige olulisem seadusekindlus. Loomulikult tahame kaasa rääkida eesmärkide, nende realiseerimise ja elluviimise tähtaegade teemal. Ettevõtjaid ühendav loogika on – pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Soovime saada orientiiri paika ja kindluse, et seda ei saa iga natukese aja tagant muuta.

Mida te isiklikult olete näiteks viimase viie või kümne aasta jooksul enda käitumises selles vallas muutnud? Kas olete teinud pigem nö väikesi samme või ette võtnud ka mingeid drastilisi ümberkorraldusi?

Aus oleks öelda, et pigem ikkagi teen väikeseid samme. Kuid tänu sellele, et ma nüüd töötan jäätmevaldkonnas, siis me vahetevahel omakeskis kelgime, kes mitmeks jäätmeid sorteerib. See on kahtlemata üks asi, mida ma teen teadlikult ja väga järjekindlalt ning kompromissideta.

Teine asi minu jaoks, kes ma olen suur kulutaja – ma püüan ka neid harjumusi muuta. Näiteks investeerisin oma kodusesse aeda koosviibimiste tarbeks täielikku komplekti purunemiskindlatesse ja korduvkasutatavatesse tavanõudesse. Ma pole viimased 5 aastat kasutanud mitte ühtegi plastiktopsi. Püüan osta ka muid asju kestvuskaupadena ja olen teadlikult hakanud vältima igasugu pudi-padi poode.

Järgmine samm minu jaoks on, et kuidas enda CO2-jalajälge vähendada, lennata vähem ja sõita elektriautoga. Aga kuni meil elektrit põlevkivist tehakse, arvan, et ei ole väga palju vahet.

Tulles nüüd konkreetsemalt Rail Baltica juurde – kui palju te ise sellega seonduvat jälgite?

Sellevõrra, mis meediast silma hakkab. Vaatlen seda täitsa tavainimese vaatenurgast.

Vahetevahel, kui tuleb midagi väga kõmulist, siis puhtalt uudishimust püüan aru saada, mis mingi konflikti on põhjustanud ja millest naaberriikide omavaheline nägelemine.

Olen terve elu töötanud rahvusvahelistes organisatsioonides. Ragn-Sellsis ongi mul esimene kord, kus mul ei ole Läti ja Leedu kolleege. Ja Rail Baltica teemade puhul olen – kui meediat uskuda – tabanud end soojalt äratundmisest, kui kerkivad rahvuslikud eripärad.

Nüüd, kui projekt hakkab reaalsemaks saama, siis loomulikult pakub huvi, kust ja kuidas kogu seda ehitamiseks vajalikku materjali kavatsetakse kasutada? Kas me kavatseme kaevata kogu Eesti auguliseks nagu Šveitsi juustu? Või kaaluks erinevaid materjale, mida kasutada. Arvan, et Rail Baltic peaks näitama eeskuju ja seadma ka mingid ringmajanduse eesmärgid.

Rail Balticat toetab viimase avaliku arvamuse küsitluse järgi 2/3 inimestest. Samas on ligi viiendik vastu. Mis te arvate, kas projekti vastased on seda jäägitult või on midagi, kuidas vastuolijaid panna oma hinnanguid ümber mõtestama?

Alati on mingi protsent vastu. Oluline küsimus on, kas seda 20% saab mingite vastuseisu põhjuste alusel jagada.

Arvatavasti neid, kelle arust pärast raudtee ehitamist ükski lind enam ei lenda ja konn ei krooksu, on väga keeruline argumentatsiooniga veenda. Kuid kindlasti on inimesi, kelle seisukoht on ratsionaalsem ja sellised inimesed  on üldjuhul valmis tulema teise osapoolega diskussiooni ning hea argumentatsiooniga on  mõned neist võimalik ka ära veenda.

Küsin teilt ka suurtele ettevõtmistele vastuolemise teemal – Nursipalu laiendusest ja Väimela ehitamata jäänud kanalani. Kas see on kuidagi mingisugune praegune ajastu märk?

Olen ka ise samale asjale mõelnud. Viimati jõudis see mulle väga selgelt teadvusesse ühel Swedbanki nõukogu koosolekul, kus saame regulaarse ülevaate Baltimaade majandustest. Kui varem tööstustoodangu ja ekspordi graafikud mingi aeg liikusid kõigi kolme riigi puhul ühtses rütmis ehk kord üles ja siis alla, siis tänavu hakkas järsku leedulaste joon Lätist ja Eestist eristuma. Põhjuseid on siin kaks. Üheltpoolt on Leedu valinud ekspordipartnereid natukene laiemalt ja pole panuseid teinud ainult Saksamaale ja Rootsile. Teisalt on Leedu viimase viie aasta jooksul väga palju kasvatanud just oma tööstust läbi uute tehaste.

Mõtlesin siis, et uskumatu, kuidas Leedu suudab ja Eesti ei suuda. Kuskohas on see viga tehtud? Sest peaksime ju ikkagi aru saama, et teatud otsuseid ja mingeid tegevusi tuleb selleks taluda, et jõuda sinna, kuhu tahame jõuda. Tahame ju, et meil kõigil oleks hea elada, kõigil oleks töökohad ja Eesti riigil raha meile sotsiaalturvet lubada.

Ma arvan, et päris pikalt on sarnaste suurprojektide protsesse valesti juhitud. Ka riik on teinud mingil hetkel valed otsused. Ongi antud liiga lihtsalt järele ja jäetud tegemata. Muidugi, mõjusid peab mõõtma ja veenduma, et üks või teine asi on keskkonnasõbralik või keskkonnale ohutu, et ta ei häiri inimesi liialt. Aga ei saa olla nii, et “täiesti kindlalt mitte kuhugi mitte mingil juhul”. Kanala näitel – kõik me tahame ju mune süüa. Ning laiemalt – kõik me tahame, et Eesti riigil oleks raha. Ja seda raha saab ekspordist.

Kui palju te ise täna rongiga sõidate? Circle K aegadel liikusite rongiga regulaarselt otse Nõmmelt kodust tööle?

Nüüd ma enam otse rongiga tööle ei saa. Vahetevahel siiski käin Balti Jaama turul rongiga, sest autoga teekond Nõmmelt sinna on ärevusseajav.

Kuna olen pidanud mitu korda käima töö asjus Narvas ja Tartus, siis sinna olen sõitnud rongiga. Ka Kiviõlisse, kus meil on kontor, olen sõitnud rongiga. Seega alati kui vähegi võimalik on, eelistan rongi.

Kui Rail Baltica ükskord valmis saab, kui tihe selle kasutaja teist võiks saada?

Arvan, et käiksin näiteks rongiga Riias. Sõidaksin kõigi meie Balti naabrite juurde kindlasti rongiga ja ei välista ka, et võtaksin mingi pikema reisi rongiga ette.

Meenutate lõpetuseks palun oma elu kõige meeldejäävamat rongireisi?

Kõige kihvtim reis oli siis, kui mu tütar oli alles noor ja meil oli kange soov minna Šotimaale. Tol hetkel ei tundunud mulle minu autojuhtimise oskuse juures loogilisena, et roolin Inglismaal niiöelda valel pool.

Alternatiivina leidsin rongipaketi, mis sisaldas kuu aja jooksul teatud arvu sõite nii, said ise valida, millal ja millise rongi peale astud.

See oli hästi lahe kogemus, sest rongiga sai sõita läbi selliste kohtade, kuhu autoga võibolla ei satugi. A la kellegi tagahoovist või sõna otseses mõttes läbi lambakarja.

Vahva oli ka seepärast, et kui olles ise väga tihti autoroolis, siis jääb palju sellest ümbrusest nägemata. Ehk et ma nägin palju rohkem, kui oleksin autoroolis näinud. Lisaks ka need väikesed armsad raudteejaamad, kuhu me sattusime. Koos kogu selle protsessiga, kuidas sa rongist oma kodinatega maha lähed ja selle võõrastemaja siis üles otsid. Hoopis teistmoodi kui sõidad autoga aeg uksest ukseni ja vaat et peaaegu magamistuppa väljagi.