ERR: Külli-Riin Tigasson: Rail Baltic – et Eesti ei muutuks perifeeriaks

Meedia

Jaanuari algul Tallinnast Berliini lennates pidin tõusma hommikul kell viis. Kohvrit pakkides ja igaks juhuks üle kaaludes avastasin, et see on liiga raske. Ühest küljest tore, selle eest võis tänada jõuluvana, kes kingitustega ei koonerdanud, aga teisest küljest tähendas see, et pidin ostma ruttu veel pagasi jaoks lisapileti. 30 eurot.

Veidi pärast kuut olin lennujaamas. Sõit käis Riia kaudu ja kuus tundi hiljem olin Berliinis. Pidin ootama veel pagasit, istuma kesklinna sõiduks lennujaamas kõigepealt bussi, siis S-Bahni ja lõpuks metroosse… ning olingi kohal.

Kui Tallinna ja Berliini vahel oleks kaasaegne rongiühendus (mille kiiruseks lubatakse 240 kilomeetrit tunnis), oleks mul kogu vahemaa läbimiseks kulunud ligikaudu sama aeg, nagu nüüd Riia kaudu lennates (koos kõigi turvakontrollide ja S-Bahnidega). Teine variant on lennata Helsingi või Stockholmi kaudu, aga see on veel märksa aegavõtvam. Muret ülepagasi pärast poleks olnud. Ja rong viinuks otse kesklinna.

Aga küsimus ei ole ainult mõne provintsitari mugavuses. Ega ülepagasis. Ega vajaduses ühendada lihtsalt kaht linna, Tallinna ja Berliini. Küsimus on selles, kas Eestil on kaasaegne maismaatranspordiühendus Lääne-Euroopaga või mitte.

Vabandust, aga jätaks autod ja bussid siinkohal kõrvale: 24 tundi bussis loksuda ei ole igaühe maitse ja pikk maa autoga tundub hea mõte ehk siis, kui kõne all on üks vahva puhkuseaegne roadtrip, aga mitte juhul, kui tuleb reisida sageli ja tööasjus.

See, et Eestis kasvab Rail Balticu vastane protest (klassikaline not-in-my-backyard sündroom), pole üllatav. Aga ikkagi on vastuseis võimalusele rajada Euroopa rahade eest kaasaegne ühendus Lääne-Euroopaga enam kui lühinägelik.

Balti riikidest on praegu saanud midagi saarelaadset. Mis iseloomustab saart? See, et see on ülejäänud maailmast ära lõigatud ja sinna pääseb põhimõtteliselt ainult laeva või lennukiga (Taas kord – autoga või bussiga Eestist Lääne-Euroopasse sõitmist ei tooks ma siinkohal tõsiseltvõetava alternatiivina mängu. Olen kunagi sõitnud bussiga Tartust Berliini, kuuldes läbi kogu öö, kuidas pool bussi täitnud ärimehed, kes Saksamaalt autosid kokku ostma läksid, vägijooke pruukides lõõgastusid).

Saar. Jah, see on midagi romantilist, see sümboliseerib oma äranägemist mööda elamist, rahu. Aga saar tähendab ka eemalolekut muust maailmast, kõrvalejäetust, perifeersust. Eesti on praegu nagu väikesaar suuremas saarte grupis: selleks, et lennata Berliini, tuleb kõigepealt väikesaarelt lennata peasaarele (Riiga või Helsingisse). Kusjuures halb ühendus võib teinekord olla põhjus, miks mitte ainult minemata, vaid ka tulemata jätta.

Liiatigi võib arvata, et mida aeg edasi, seda kallimaks lennutransport muutub. Kütuse hind tõuseb, Euroopa Liit võitleb süsihappegaasi emissioonidega, ja näiteks Saksa statistikaameti andmetel kallinesid turistiklassi lennud ainuüksi aastatel 2009-2011 17,2 protsenti. Ilmselt ei ole ka pikas perspektiivis lennuhindade odavnemist oodata, olgugi et insenerid üritavad konstrueerida üha säästlikumaid lennukeid.

Aga rongile jääb paratamatult konkurentsieelis, sest selle kütusekulu ning kasvuhoonegaaside emissioon reisija ja kilomeetri kohta on lihtsalt nii palju madalamad kui lennukis. Üks kilomeeter lennureisi tähendab, et iga reisija kohta paisatakse õhku 380 grammi süsihappegaasi. Rongi puhul on see näitaja vaid 40 grammi reisija kohta kilomeetrilt. Peaaegu kümnekordne vahe! Igasugune loogika peaks – arvestades kütuste kallinemist ja sõda kliimasoojenemisega – ütlema, et rongi konkurentsieelis võrreldes lennukiga tulevikus kasvab veelgi.

Jutt sellest, et Tallinna-Berliini lend võiks olla alternatiiv rongiühendusele Tallinna ja Berliini vahel, pole samuti tõsiseltvõetav. Rail Baltic ühendaks Eesti terve kaasaegse Euroopa raudteetranspordi võrguga. Ja ühendaks ka Balti riike omavahel.

Iseküsimus on aga see, kas praegune trassi valik – läbi Pärnu – on Eestile kõige kasulikum. Sellest, kui tänu Rail Balticule saaks Eesti ka ülikiire ühenduse Tallinna ja Tartu vahel (mõelgem, kui palju on nende kahe linna vahel liikumist), oleks ju ainult head. See kaaluks kindlasti üles ka väikese ajakao ja lisaraha, mida veidi pikem trass nõuab, sest Tallinn ja Tartu vajaksid ülikiiret ühendust niigi.

Tegelikult on skandaalne, et Rail Balticut juba olemas pole. Millest tunneb ära Ida-Euroopa perifeeria? Sinna on raske minna, ja sealt ära tulla samuti. Selles veendusin, kui loksusin sügisel varavalgest keskööni Chisinaust Lvivi väikeses mikrobussis, kus joodi Coca-Cola pudelisse villitud koduveini ja mängiti pudelimängu. Aknast libisesid mööda mahajäetud külad, poolelijäänud elumajad keset põlde, suitsevad tehasekorstnaid öötaeva taustal, ja väikelinnad, mille keldribaarid kandsid nime “City”.

Allikas: ERR Uudised http://uudised.err.ee/v/arvamus/18f8582b-5189-4661-a8c0-625d657e03ee

This is a website of Rail Baltica official partner in Estonia.