Sirp: Esmamulje olgu väljakutsuv ja ekstravagantne

Meedia

Rail Balticu Pärnu reisijate terminali arhitektuurivõistlus

Kui paljudele on Rail Baltic olnud siiani pigem abstraktne joonestik kaartidel, siis Tallinna ja Pärnu reisijate terminali arhitektuurivõistlus lisavad sellele tubli annuse käegakatsutavust. Siinkohal Pärnu terminalist.

Asukohast

Mul oleks olnud väga hea meel, kui jaamahoone oleks saanud paigutada kesklinna, sest Pärnu kesklinn on nii geograafiliselt kui ka funktsionaalselt jäämas isolatsiooni ning sinna on igas mõttes vaja paremat juurdepääsu. Pärnu jaamahoone asukohaks jäi siiski Papiniidu, kuid koht praegusel raudteetrassil annab palju eeliseid ning ainus alterna­tiiv Kõrsa raba näol ei jätnud palju män­guruumi.

Olgugi et linnakeskusest eemal, pakub Papiniidu omajagu väljakutseid. Siin ristuvad Papiniidu tänav ja uus Liivi tee, millega paralleelselt kulgeb raudtee.

Lähedusse jääb jõgi ning jõe ja tee vahel paikneb aktiivsest kasutusest välja lõiga­tud roheala. Papiniidu tänavast lähtuvalt arenenud linn on seljaga raudtee poole ja transpordikanalite kõrval ilmestavad linna seljatagust ehituspoodide laoruu­mid. Kui tahetakse praegu ja edaspidi rongi peale saada, tuleb ühel või teisel moel pääseda teisele poole olemasole­vaid ja ehitatavaid teid.

Väljakutseid pakkus ka vaidluste-rohke võistlusülesande koostamise protsess. Suhteliselt ranged tingimused raudteerajatistele välistasid võimaluse tuua raudteejaam ladude tagant jõe äärde, kus esmamulje Pärnust on soo­tuks teistsugune kui pakub ehituspoe-tagune. Hoonestusala õnnestus veidi jõe poole liigutada, kuid neljasajameet-riste sirgete perroonide nõue osutus küllaltki jäigaks teguriks. Tasakaalus­tamaks konkreetseid raudtee nõudeid oli konkursi ülesandes kõik muu jäetud suhteliselt vabaks.

Võistlusega sooviti saada jaama­hoone arhitektuurilahendus, aga ka ümbruskonna maastiku põhimõtteline lahendus, mis jäi võistlustöödes küll mõnevõrra tagaplaanile. Võib-olla see­tõttu, et tegemist oli sisult liiga erinevate ülesannetega, kuid ilmselt ka põhjusel, et ei olnud piisavalt head lahendust.

Võitjad

Laekus 33 võistlustööd, millega Pärnu Tallinna tublisti edestas. Lõpliku valiku tegemise juures sai minu arvates kaalu­keeleks seisukoht, et raudteejaam peaks meelde jääma, sest Pärnu on ikka paras­jagu väike koht. Kõige paremini oli see õnnestunud töös märgusõnaga „Water Strider”, mille autoriks arhitektuuribü­roo Pluss kollektiiv (Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Gunnar Kurusk, Tanno Tammesson, Holden Vides).

„Water Striderls” on saadud suure­päraselt hakkama eelkõige jõulise ja ori­ginaalse märgi loomisega. Allaneelatud looma seedivat kuldset madu meenutav jaamahoone võiks mõjuda üllatavalt nii Tallinnast kui Riiast tulijale. Üles tõste­tud piki raudteed kulgev maht on (maa) märk nii linna-, auto- kui ka rongiruu-mis viibijaile ja sunnib küsima, kas äkki pole siin väikelinnas veel midagi isuära­tavat. Terminal on piisavalt raudteeliku vormikeelega, et sobida ühtviisi hästi ümbruskonda ja veel olemata tuleviku linnaruumi. Nagu inimeste puhul, on esmamulje loomiseks aega napilt – olgu see mulje siis pigem väljakutsuv ja ekst­ravagantne.

Mitmetel logistilistel põhjustel soo­vitati võistlustingimustes kasutada maa-alust tunnelit, kuid selle töö puhul on selge eelis auto- ja raudteest ülemi­nekul. Sujuvalt hooneks üle kasvav per­rooni katus on orgaaniline taristu osa, moodustades ühe kimbu koos kaugusse suunduvate rööbastega.

Rohkem tähelepanu oleks võinud pöörata pääsudele Papiniidu tänava poolt ja jõe äärde viivatele teedele. Parklast saab mugavalt nii jõe äärde kui ka terminali, kuid praeguses lahenduses ei ole arvesta­tud sealse väärtusliku maastikuga.

Teisele kohale jäänud „Komee-dis” (Mikk Meelak, Mari Hunt, Lenka Juchelkovä, Karin Tõugu, Kalle Komis-sarov, Kadri Klementi, Aet Ader, OÜ b210) on kujundatud samuti selge ja kom­paktne terviklahendus, kus jaamahoone ja perroon on seotud varikatusega lakoo­niliseks tervikuks. Ühtlasi maamärgina toimiv võimsalt mõjuv perroonide katus on hoonega seotud üheks tükiks, mis kokkuvõttes kujundab väga selge ja lihtsalt toimiva üksuse. „Komeedis” on lahendatud juurdepääs Papiniidu tänava poolt tunneliga, kust pääseb ka kõigile perroonidele. Juurdepääs tunnelisse on lahendatud väärikalt, avaliku väljakuna.

Töös on teatav sakraalne mõõde, mis pühitseb nii loodus- kui ka raud-teeruumi. Minimalistliku vormikeelega terminalihoone on avatud pargimaas-tiku poole, millega tuuakse loodus jõuli­selt siseruumi, vastandutakse selja taha jäävale kiirustamisele ning kutsutakse ka jõe äärde ja parki jalutama. Laieneva perroonikatuse mängu tõttu perspek­tiiviga saab ilmselt ka rongilt maha­tulekust elamus. Kui töö peaks realisee­ritama, siis on väga oluline osa detailidel ja materjalidel.

Terviklikkusest hoolimata jäi töös mõnevõrra puudu särtsust või pingest, et tõusta esikohale. Töö ei olevaga hästi vaadeldav ja mõne külje pealt ei ole ka päris selge, kas tegemist on lihtsuse või igavusega.

Nii „Water Strider” kui ka „Komeet” on mõlemad head lahendused. Sellised arhitektuurivõistlused mulle meeldivad, kus ühe koha peale on tehtud mitu tööd, mida sooviks realiseerida.

Perrooni katusega ühenduse loo­misega seati mõlemas töös fookus selgelt transpordiruumile ning jäeti ümbrus pigem vaatlusobjektiks. „Water Strider’is” on flirditud rongiliku vormi tõttu rohkem raudteega, „Komeedi” siledad tumedad pinnad teevad silma autoteele.

Maastikku ei ole kumbki töö jõuliselt kujundatud, kuid mõlemad tööd loovad selge ja lihtsa sideme jõeruumiga. Ter­minalist ei pruugi saada ainult rongi peale. Ehk hakkavad inimesed läbi selle ruumi liikuma ka selleks, et minna loo­dusesse ja jõe äärde? Kergliiklustee Liivi tee ääres on väga populaarne, samuti Jaansoni rada. Palju ruumi jalutami­seks, rattasõiduks või kalapüügiks on vägagi pärnulik ja see maastik ootab juba ammu tihedamat kasutust.

Uute liikumiste lootuses

Viimastel aastatel on Papiniidu piirkond tänu heale logistilisele asukohale ja elamupiirkondade lähedusele arenenud väga kiiresti ning meelitanud ligi oma­jagu kaubandust ja kliente. Erahuvidest lähtuv planeerimiskorraldus on siiski suhteliselt vilets muutustega kaasne­vate laialdaste mõjudega toimetulemi­sel, kuid raudteejaam toob siia teistsu­gused inimesed ja teistsugused liiku­mised, mis võivad linna mõjutada väga mitmel moel. Papiniidust on tänaseks kujunenud keskus, kuid sellest ei peaks saama uut kesklinna. Raudteejaam on ettenägematute protsesside katalüsaa­tor, mistõttu pole järgmised sammud sellest võistlusest vähem olulised. Ehk on terminali ehitamise ajaks ka planee-rimistegevuses vähem menetlust ja roh­kem loomingut.

Allikas: Sirp, 22.01.2015

This is a website of Rail Baltica official partner in Estonia.