24.01.2014
Kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt kirjutab, et Rail Balticu arutlus hakkab kalduma müstikasse, kus euroopaliku rongiliikluse olemus jääb tagaplaanile.
Seisin ühel õhtul Stockholmi keskraudteejaamas T-Centralenis perroonil ja ootasin sõpru. Nad pidid tulema rongiga, mis toob reisijad lennujaamast kesklinna ja kannab nime Arlanda Express. Sõidab 20 minutit ja kiirus on kuni 200 km tunnis.
Just sel õhtul oli mul juhuslikult mantlitaskus kahe eestikeelse artikli väljatrükk. Üks oli Rail Balticu vastu ja teine Rail Balticu poolt. Kaks uut nendest paljudest, mida olin sattunud aja jooksul lugema, esindajad mõlemast leerist. Mis kannustab vastaseid, sellest ma vahel saan aru ja vahel ei saa, sest mõned kõnelevad argumentide, mõned tunnete ja mõned ainult demagoogia keeles. Pooldajate jutust saan enamasti alati aru, sest ma kuulun nende hulka. Ehkki ka mõned pooldajad on demagoogilised ja mõned oma argumentides liiga piiratud.
Need kaks taskus kaasa sattunud lugu olid omamoodi väljapeetud, mõlemad intelligentsete, haritud inimeste kirjutatud. Ühes leidus lausa oskarlutsulikku provintsinukrust ja oma väite tõestamiseks esitatud demagoogia täielikku valdamist. Teine tegeles nende lihtsate eluliste tõsiasjade meeldetuletamisega, mis peaks igal gümnaasiumi (ülikoolist rääkimata) lõpetanud mõtleval inimesel olema selged kui vesi, aga paraku ju ei ole.
Seisin siis perroonil, olin need lood ennist läbi lugenud ja ehkki oleks tahtnud, katsusin mitte minna mõttes erapoolikuks ega isiklikuks. Üritasin aru saada, mis toimub ja miks. Aga ei saanud. Ei saanud aru, miks ei saada aru, mis asi on tänapäeva raudtee ja tänapäeva rongid. Miks ei mõisteta nende äärmiselt suurt vajalikkust, nende arengut, et mitte öelda õitsengut.
Meenutasin aegade jooksul tehtud rongireise Itaalias, Soomes, Saksamaal, Šveitsis, Austrias, Hollandis, Belgias. Kiiremate ja aeglasemate, lühemate ja pikemate rongidega. Pikamaa- ja lühimaarongidega. Vaatasin õhtuhämaruses mõlemale poole kaugusse kaduvatele Rootsi Kuningriigi keskraudteejaama rööbastele ja perroonidele. Vaatasin ka risti üle nende, kuidas need üksteise kõrvale rivistudes katsid laiuti umbes Tallinna Raekoja platsi suuruse ala.
Aega oli, vaatasin erinevaid ronge saabumas ja lahkumas ja läbi sõitmas. Olen nende rongidega sõitnud Rootsis pikki ja lühikesi maid. Olen rootslaste rongiga sõitnud ka Stockholmist üle silla Taani, läbi Taani, siis järgmise rongiga praami peale ja Saksamaal praamilt maha, ikka vagunis istudes, ja siis Berliini. Rong ei olnud prantslaste ega jaapanlaste ülikiire, tegi keskmiselt 200 kilomeetrit tunnis. Nagu sama tüüpi rongid sõitudel Rootsis, selle suuremate linnade vahel.
Ei tahaks ironiseerida iga hinna eest. Aga ma mõtlesin, et kui ma võtaksin siinsamas perroonil välja selle juhuslikult taskus oleva paberi artikliga, mis kinnitab, et rongiliiklus on inimkonna eilne päev, või mõne muu, varasema, kus tõestatakse, et raudteed ei tasu mingil juhul ennast ära, kui võtaks kätte ja hakkaks rahvale ette lugema?!
Mind kaitseks ehk mu diplomaatiline puutumatus, aga mõni lihtkodanik võiks sellise arvamuse kuulutamise eest reisijatelt lihtsalt peksa saada. Kui muidugi üldse kuulajaid leiduks.
Tegelikult tahaksin Rail Balticu verbaalselt sõelapõhjaks tulistajad (ega neid muidugi ainult Eestis leidu) saata oma misjonitööd tegema kõigisse nimetatud (ja veel nimetamata) Euroopa (ja mitte ainult Euroopa) riikidesse, ennekõike nende raudteejaamadesse ehk rahva sekka, ja ka transpordiametnike kabinettidesse.
Sõnum võiks neil olla üks ja lühike: «Rongiliiklus on mõttetu, ajast maha jäänud ja kahjulik. Lõpetage ära!» Tahaks nad kõik saata kuulutama maailma rahvastele, et nood on kõik idioodid… Ja ma tahaks oma kõrvaga kuulda, mida nendele rongivastastele vastatakse ja kuhu nad pikalt saadetakse.
Järgmisena saabuv Arlanda Ekspress jäi teetööde tõttu oma seitse minutit hiljaks, kohutav! Aga ma muudkui süvenesin oma perroonimõtetesse.
Rail Balticu poolt-vastu-vaidlust jälgijatel võib vist juba hakata tekkima mulje, et jutt käib rööpapaarist, mida mööda vahel harva Tallinnast Berliini või sealt tagasi tuiskab välkkiire, lihtinimesele tabamatu müstiline vaguniterivi, mis ei peatu kusagil ja sõidab hoomamatul kiirusel. Muidu aga on see rööpapaar tühi kui kell, päevad läbi. Ja peatuda rongid ei tohi, sest see pikendaks sõiduaega lubamatult. Oma neli-viis-kuus minutit vähemalt. Ja alla 400 või äärmisel juhul 350 tunnikilomeetri ei tasu mingit rongi üldse käima panna. Jne.
Kas tõesti on nii vähesed inimesed lahtiste silmadega ringi liikunud ja mitte märganud, et rööpapaaridel, kui need ka kuhugi viivad, sõidavad, nagu enne juba mainitud, igat masti rongid ja rongikesed, igasugustel kiirustel, ka suurtel, pika- ja lühimaa omad, pikad ja lühikesed jupid, porgandid ja tsisternid? Ja et mujal maailmas peatuvad ka kiirrongid linnades, inimesed ei peagi neist lahkuma täiskäigul nagu filmis «Kiirus» plahvatada ähvardavast bussist.
Tean, et on inimesi, keda painab vajadus kõike ümber arvutada otsesesse isiklikku kasumisse, kusjuures see peab olema suur rahanumber. Väike number või kaudsed efektid, ka kasumiefektid ei loe. Nende silmaklapid on konkreetsed.
Aga mis vaev see veel on, mis painab osa inimesi, kelle arvates kõik peab käima väga kiiresti ja nii kiiresti kui võimalik ja siis veel kiiremini? Ükspäev oli ühe Tallinna linnajao elanike meiliringis vaidlus, kus teatud kontekstis jõuti selleni, et turistide liikluse ümberkorraldamise argumendiks sai teoreetilise jalakäija võimalus jõuda ühest punktist teise kaks minutit kiiremini.
Kiirus kui Ding an sich… (asi iseeneses – saksa k) Vaidlus, kas rong peaks jõudma Berliini x või y tunniga, rääkimata kaotatud või võidetud üksikutest minutitest kusagil Eestis, Lätis, Leedus või mujal, tundub mulle sama kummaline. Pärast istutakse see võidetud tund mõttetult maha mõnel mõttetul konverentsil või magatakse maha mõnel muul moel. Niikuinii.
Ei ole muidugi mõtet arvata, et kõik vastuvaidlejad oleksid harimatud või vähe maailma näinud. Motiive ja huve on mängus igasuguseid, erihuvidega lobigruppide traagelniidid ja mõnede isiklikud agendad on märgatavad.
Sel õhtul ma veel ei teadnud, et varsti viskab ühel ministril rumaluste ja demagoogia summa summarum’ist lihtsalt ära ja ta laseb lendu (ainult!) ühe tööõnnetusliku kõvema sõna. Ei pea ma seda eriliseks hädaks. Juhtub, eriti sellisel kodusel ja mitte nii väga kodusel miiniväljal tegutsedes. Kuid vahemärkusena tahaks ütelda, et oli piinlik jälgida, kuidas korraks sõnakesega libastanud inimese pihta pildusid kive needki, kes pole kunagi kõhelnud mistahes sõnu pildumast.
Arlanda Express sõitis vaikselt ette, sõbrad tulid, ning hetkeks oli mul kahju, et nad on võõrkeelsed, sest olin mõtlemisega jõudnud punkti, kus tulevad meelde veel ainult teatud kommentaarid puhtas eesti keeles:
«Krt, maüttlen, kesned keniaalsed on, kes koguseak vaitlevad, mis seal möliseda? Ära geelata reilpaltika ja kogulugu. Irlijobud saavat kasu, eestiraffas mitte üks kopik ei saa mitte kunaki. No kesse sõidab rongis ültse? Prüsselis ajavad oma tassku niiguinii raha mis saavad ja kus saavad. Ruunaga vaja teile äsada piki pealage, rongikeenjused. Mõttetut mehet!»
Allikas: Postimees, http://arvamus.postimees.ee/2672726/jaak-joeruut-rongide-poolt-perroonimotted
