Rohepööre peab võimestama mitte vigastama

Anvar Salomets
Rail Baltic Estonia juhatuse esimees

Rohepöördest ja jätkusuutlikkusest on saanud meie avalikus diskussiooniruumis justkui viimastel aegadel moesõnad. Ometi näeme, et igapäevaelus on muutunud keerukaks nende sõnade sisustamine arusaadaval moel, mis annab teisalt skeptikule võimaluse suvalisest allikast loetud-kuuldud tarkusega rohepöörde maatasa materdada.

Jätkusuutlikkusest me siiski rääkima peame, see on meie tänane tegelikkus, millest ei pääse ükski majandussektor ega tegelikult ükski inimene, nimetagem seda siis rohepöördeks või millekski muuks. Otseselt või kaudselt mõjutab see muutus meid kõiki. Väljendub see siis toodete või teenuste hindades, sisendkulude kallinemises või üha suurenevates investeeringutes teadus- ja arendustegevusele. Samal ajal võiks kestlikkus ideaalis olla suund, mis raputab meid kollektiivselt lahti mugavustsoonist ja sunnib vaatama horisondi taha, et meil endil ja tulevastel põlvkondadel üleüldse oleks võimalik elada.

Esmalt peame kokku leppima, mida rohepöörde all mõista

Tõsi, muutused ei tule kergelt ega ka mitte midagi tehes. Esimese asjana peaksime mõistma nende muutuste vajalikkust ja kiireloomulisust, leppima ühiskonnas kokku, kuidas me üleüldse jätkusuutlikkust defineerime ja mis on need tegevused, mida peame tegema, et soovitud sihile jõuda. Seda sisulist diskussiooni aga avalikus ruumis kahjuks napib.

Pigem näeme, kuidas teemas on tekkinud äärmuslikud seisukohad  – ühte äärmust tiivustab vajadus kiirete muutuste järele, sest täna ongi juba kiire, kuid ei mõtestata väga täpselt kiirete muutuste tagajärgi väljaspool oma tunnelvisiooni ehk „saagu olla“, olgu kasvõi laastud taga. Teist äärmust juhib aga tihtipeale mugavus, ahnus ja sageli ka oskamatus asju teisiti teha, sest „alati on ju asju niimoodi tehtud“ ning seda toetavad ka suhtumised nagu „vaadake, kui palju lund – mis kliimasoojenemisest me räägime“.

Võimalik, et me oleme täna sellises patiseisus, kus rääkijaid on palju, aga neid, kes sooviks kuulata ja ühisele arusaamisele jõuda, vähe. Eeter on juba aastaid olnud rohepöörde teemal valdavalt täidetud sõnavõttudega, mis selle asemel, et luua ja leida ühisosa, on tahtnud avalikus ruumis oma äärmustesse kalduvate sõnumitega domineerida. Arvan, et saab ka teisiti.

Kliimamuutuste pidurdamiseks on vaja asuda ka tegutsema

Jätkusuutlikkus võiks olla meie tegemistes eesmärgiks, mis võimestaks, kuid samal ajal ei vigastaks. See nõuab aga piisavalt laia vaadet, ka aega ning arusaama, et mistahes otsustel või tegevustel on mõju ja tagajärjed – keskkonnale, inimestele, majandusele. Me päris elus ei leiagi alati ideaalset tasakaalu erinevate komponentide vahel, kuid see mõistagi ei tähenda, et me selle suunas püüdlema ei peaks. Jätkusuutlikumale eluviisile lihtsalt ei ole alternatiivi, selle õnnestumiseks aga ei piisa loosungitest, vaid tuleb tegutsema asuda.

Siiski muutuste vajadus ei ole tabanud meid ootamatult ning Eesti inimesed, ettevõtjad ja ka riik tervikuna on hakanud juba aastaid tagasi selles suunas tegutsema. Olgu selleks meie igapäevaste harjumuste kohandamine – prügi sorteerimine, iga-aastased koristustalgud, rohelise transpordi eelistamine või ettevõtjatena tootmisprotsesside ja tarneahelate kestlikumaks ümberkujundamine. Ka riik on tänaseks saanud valmis detailse rohepöörde tegevuskava, mille järgi saavad erinevad sektorid joonduda ning võimalusi kestlikumaks tegutsemiseks leida. 

Transpordisektor jätkab tervikuna reostamist veel aastakümneid

Olles vastutav Rail Baltica arendamise eest Eestis, on meie jätkusuutlikkuse fookus seatud ennekõike transpordisektorile, sellele, kuidas muuta liikumine keskkonda vähem koorvamaks. See ei tähenda ainuüksi vahetute keskkonnaaspektidega arvestamist raudtee ehitusfaasis, vaid ka seda, kuidas rahuldada inimeste liikumisvajadust tulevikus vähendades seejuures transpordisektori keskkonnajalajälge. Meie transpordiviiside ja logistika jätkusuutlikkusest sõltub omakorda järgmiste majandusharude jätkusuutlikkus.

Ilmselt ei tule paljudele üllatusena, et Euroopas on transpordisektor vastutav neljandiku süsinikemissioonide tekitamise eest. Kõik ikkagi paljuski fossiilsete kütuste kasutamisele tõttu. Suurima osa selles kasvuhoonegaaside tekitamises annavad individuaalsõidukid, kuid kaupade vedamine tervikuna omab läbi erinevate transpordiviiside (veokid, kaubikud, mereveod) veelgi suuremat kaalu. See tähendab omakorda negatiivset mõju kõikidele seotud majandusharude jätkusuutlikkusele.

Roheline transport on energiamajanduse kõrval Eesti keskkonnahoiu suurendamise võti

Raudteest saadakse praktiliselt kõikjal universaalselt aru kui ühest kõige keskkonnasõbralikumast transpordist ning raudteede eelisarendamisest maanteedesse panustamise asemel, on aasta aastalt saamas ka üha suurem prioriteet nii Euroopa majandusruumi kui ka riikide endi jaoks. Seeläbi õnnestuks meil summaarselt vähendada transpordisektori keskkonnajalajälge (k.a õhusaastet ning müra), suunates inimesi kasutama rohelisemaid lahendusi ja liikumisvõimalusi. Võrdluseks Euroopa statistika näitab, et rongi CO2 heide on ligi 75% väiksem kui näiteks autol. Jättes autoga Riiga sõitmata, jätad õhku paiskamata 50 kg CO2 heidet.

Pikemas perspektiivis pole raudteeliikluse arendamisele alternatiivi, kui meil on päriselt soov transpordisektoris midagi ära teha, mis aitaks inimestel langetada kestlikumaid valikuid. Kahtlemata saab pikas vaates raudteest transpordisektori vereringe arter, mille ümber peavad teised transpordiliigid, mille muutmine süsinikneutraalseks on märksa keerulisem, oma ärimudelid ja tegevuse ümber kujundama.

Kuigi raudteedel opereerimisest tulenevad emissioonid on juba täna võrreldes teiste transpordiliikidega kaduvväikesed, prognoositakse, et otsesest opereerimisest tulenev süsinikdioksiidi emiteerimine muutub raudteetranspordis olematuks aastaks 2050, selleks ajaks peaks olema täielikult kadunud sõltuvus fossiilsetest kütustest. Individuaalsõidukite ja busside osas pakutakse selleks aga alles aastat 2070.

Nendele prognoosidele tuginedes pole kahtlust selles, kuidas iga täiendava raudtee arendamine transpordisektori rohepöördele kaasa aitab. Ainuüksi üks kaubarongi koosseis Rail Baltical aitaks tulevikus maanteedelt võtta ära 50-100 raskeveokit. Rail Balticale planeeritud 8-12 reisirongikoosseisu päevas võimaldaks teha keskkonnasõbralikuma ja turvalisema valiku sadadel autojuhtidel-reisijatel – ja seegi on oluline aspekt, kui räägime jätkusuutlikkusest. Seega oleme alustanud rohepöörde elluviimist suure sammuga ning selliste otsuste mõju ei ole positiivse märgiga mitte ainult transpordisektori jalajäljele, vaid tervikuna meie ühiskonnale. 

Artikkel ilmus esimest korda Eesti Päevalehes 16.04.2023