03.07.2023
Jelizaveta Sibul, Rail Baltic Estonia keskkonnaspetsialist
Rail Baltica Eestit läbivale teekonnale rajatakse ca 33 ökodukti ja 11 loomatunnelit ning -silda – täpne lõplik arv selgub Pärnu lõigu keskkonnamõjude hindamise valmimisel. Kui tavaliselt teatakse, et ökoduktid on mõeldud põtradele ja kitsedele, siis praktikas võib silda ületavate loomaliikide arv ulatuda vabalt neljakümneni, alates karust ja lõpetades konnaga.
Ökodukt on sild, mis aitab loomadel ületada maanteid, raudteid või muid inimese loodud takistusi. Neid ei rajata ehituslikult või muul põhjusel mugavasse asukohta, ökodukti roll on ära katta rohevõrgustiku vajadused, leevendada rohevõrgustikku läbiva ehitise barjääriefekti ja tagada looduslik sidusus ning loomapopulatsioonide jätkusuutlik areng. See omakorda eeldab põhjalikku analüüsi, kus loomad täpselt liiguvad. Nii ehituses kui haljastuses tuleb arvestada just nende loomaliikidega, kes piirkonnas elavad. Mõnel puhul polegi ökodukt parim lahendus, läbipääsuks tehakse ka tunneleid.
Kuna Rail Baltica raudtee saab olema täies ulatuses aiaga piiratud, tuleb ökodukte palju. Üldjuhul paiknevad roheühendused asustusest eemal, tihti päris tiheda metsa sees. Ökodukte ületavad nii suurimetajad, näiteks metskitsed ja metssead, väikeimetajad, näiteks nirgid ja oravad, aga ka kahepaiksed. Eelmisel sügisel valminud Urge ökodukti rajamisel on arvestatud 41 erineva loomaliigiga.
Ökoduktile istutatakse 11 000 taime
Ökodukti rajades arvestatakse kümnete nüanssidega, tegu pole lihtsalt haljastatud sillaga. Eesti loomad on pigem arglikud kui uudishimulikud ega kipu igale poole, seega tuleb teha roheühendus turvaliseks ja meelepäraseks. Võimalusel ehitatakse sild valmis tuntavalt enne raudteed, et loomad saaksid aega harjuda. Väikeimetajale mõeldes on ökodukti peal ehituse käigus maha võetud puudest jäänud kändudest ja okstest risuvallid, et mitmekesistada elupaiku ja oleks võimalus end ökodukti ületades röövlindude eest ära peita. Kahepaiksete sigimisele mõeldes tulevad mõlemale poole ökodukti savikihiga vooderdatud tiigid. Suurtele imetajatele on rohekoridorides sügamispuud, näiteks Urge ökoduktil käivad juba praegu põdrad oma sarvi sügamas. Mõlemal pool ökodukti on ka soolakivi, mis päikese ja vihmaga sulab ja mida loomad käivad puu koorelt lakkumas, soolast ammutavad suured loomad mineraale. Ökodukti keskelt jookseb aga liivariba, mis annab olulist informatsiooni – jalajäljed vihjavad, kes on ökodukti ületanud.
Inimesed enamasti üllatuvad kui kuulevad, et ühele ökoduktile istutatakse 11 000 taime. Alguses rajatakse tihe haljastus, aga kõigi taimede eesmärk polegi suureks kasvada. Näiteks istutatakse ökoduktile tihedalt männiistukuid, et meelitada ligi loomi, kes neid süüa armastavad. Mõistagi peaks osa puid ja põõsaid ka täiskasvanuks saama, vajadusel haljastajad sekkuvad ja istutavad taimi juurde. Toimivate rohesildade puhul tehakse seda enamasti kord aastas, sügiseti. Muru ei niideta kunagi, kõik peab olema loomale loodusest tuttav.
Ökoduktid on mõeldud loomadele, inimesed pole uudistama oodatud, sest peletavad pelglikud metsaelanikud eemale.
Mida vähem inimtegevust, seda parem
Ökodukt on suur investeering loomade kaitseks, mille toimimist tuleb omakorda kaitsta. Praegu käivad läbirääkimised, et kirjutada seadusesse sisse ökoduktide piiranguvööndi kehtestamine. Ideaalis võiks ökodukti ümbritseda 500 meetrine vöönd, kuhu ei tohi ehitada piirdeid ega muid rajatisi, kus ei tohi pidada jahti ja loomulikult ei tohiks sealt metsa maha võtta. Mõnel puhul tuleb teha mööndusi juba olemasoleva asustuse tõttu, aga suures plaanis ei saa lubada, et inimene oma tegevusega loomad eemale peletab.
Kui muidu on inimesed loodusesse oodatud, siis ökodukte uudistama minna ei tasu, ka mitte enne raudtee valmimist. Kindlasti ei tohi ökoduktile sõita ühegi mootorsõidukiga. Looduse huvides võiks jälgida ökoduktidel toimuvat elu pigem läbi veebikaamera silma, sest paljud loomad on tundlikud ega pruugi pärast inimese külaskäiku enam üldse ökoduktile tulla.
